David Vseviov: kummardus Eesti kroonile

David Vseviov
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
David Vseviov
David Vseviov Foto: Priit Simson

Ajaloolane David Vseviov kutsub kõiki üles euro saabumise pidustuste kõrval tegema kummardust ka kehtivuse kaotavale kroonile, sest see on meid hästi teeninud.
 

Vahel tekivad peas kummalised assotsiatsioonid. Asjade või nähtuste vahel, millel esmapilgul ei paista olevat ligilähedastki seost. Sest milline seos võiks olla Eesti krooni käibeloleku lõpetamise ja mõne inimese pensionile saatmise vahel? Aga viimasel ajal on millegipärast see seos kuskilt sügavalt alateadvusest nagu iseenesest esile kerkinud.

Võib-olla sellepärast, et paaril läinud aastal on nii mõnigi pensioniikka jõudnud hea tuttav saanud töösuhte lõpetamisest teada lakoonilise kirja teel. Nagu möödaminnes. Ei mingit lillekimpu ja tänusõnu juhtkonnalt ega võileibu ning pitsikest teenitud puhkusele siirduja poolt, nagu see oli nõukaajal valdavalt kombeks. Lihtsalt oli keegi ja enam pole. Tööjõuna. Aga muu ei paistagi kedagi huvitavat.

Kusjuures, ligilähedaselt samasugust «pragmatismi» võib viimasel ajal märgata ka kultuurimaailmas, kus näiteks mõned kunstnikud võivad saada tembeldatud oleviku jaoks olematuteks peamiselt vaid seetõttu, et nad kunagi olid. Olid paljudele kunstnikuna olulised. Ja jumal nendega… Igatahes, millegipärast tuletavad rahatähtede vahetusega seonduvad ettevõtmised ning krooni väljavahetamine euro vastu seda kõike meelde.

Nagu ülaltoodud näites oli pensionile siirduja pelgalt tööjõud, nii on ka kroon ja seda peatselt asendav euro samuti vaid raha. Ning rahana ehk universaalse ekvivalendina täidab euro kroonist oma otsest funktsiooni mitu korda paremini. Sellest on erinevas sõnastuses ja erinevatest vaatenurkadest lähtuvalt kirjutanud veenvalt kümned asjatundjad. Nii ongi uued rahatähed sarnaselt noorema töötegijaga või pealekasvava põlvkonnaga võtmas sisse talle paratamatu arengu poolt ettemääratud kohta.

Ju siis paistab see olevat sedavõrd loomulik, et kõik viimase aja kirjutised ja sõnavõtud ongi pühendatud vaid sellele, peatselt Eestisse jõudvale rahale – eurole. Selle oodatavatele headele ja halbadele külgedele. Sellega seonduvatele plussidele ja miinustele. Tulevikuootustele ja sellega kaasnevatele hirmudele. «Puhkusele siirdujast» – kroonist – aga ei räägi keegi. Kuigi kiitust ja tänu on see igati ära teeninud. Seda enam, et kõik, mis seondub krooniga, on juba olnud ja seega meile teada, samal ajal kui euro pilvitus tulevikus pole kaugeltki kõik veendunud.

Oma sünnihetkel, 1992. aastal oli kroon midagi tunduvalt enamat kui lihtsalt raha. See oli sümbol, mis muutis paljude jaoks Eesti iseseisvuse reaalsuseks. Selles mõttes kaasnes krooni tulekuga, euro saamisega võrreldes, tunduvalt suurem murrang. See oli põhimõtteline seljapööramine Nõukogude minevikule ja otsustav samm lääne­maailma poole. Ning kuna raha puhul on kombeks rääkida ringlusest, siis jäigalt Saksa margaga seotud krooni tulekuga astuti piltlikult ühest ringmängust välja ja siseneti teise.

Üleminek rublalt kroonile oli pöördelise tähtsusega sündmus, samal ajal kui üleminek kroonilt eurole on pigem puhttehniline muutus. See on pigem otstarbekuse ja mugavuse küsimus (vaatamata üleminekuga kaasnevatele ebamugavustele). See on lihtsalt mõistlik otsus, mille puhul pole emotsioonidel erilist kohta. Seda enam, et juba ühendvaluuta sünni hetkest on kroon ja euro sisuliselt ühes rakendis ning puudub igasugune loogika vahel välja öeldud lootusel, et nõrgenenud euro kokku kukkudes võiks kroon jääda kindlalt jalgadele püsima.

Eesti kroon on olnud suurepärane raha. See on tõrgeteta teeninud meid ligikaudu 20 aastat. See on osutunud tugevamaks paljudest rünnakutest ja selgeltnägijatest, kes on ennustanud sellele vältimatut odavnemist ja võimalikku lõppu. Ning mis on meie piiririigi ajalugu arvestades kõige olulisem – see on tugevdanud meie kindlustunnet. Ehk sedasama tunnet, mida nüüd, juba olles Euroopa Liidu ja NATO liige, saab veelgi tugevdada euro.

Sellepärast tahakski kutsuda kõiki üles euro saabumise pidustuste kõrval tegema sügavat kummardus ka kroonile. Miks mitte näiteks 2011. aasta ­

14. jaanuaril, päeval, kui Eesti kroon lõpetab oma kehtivuse. Ehk toimima lahkuva krooni puhul nii, nagu see peaks olema reegliks pensionile siirduvate inimeste puhul. Ning vaja oleks seda juba ainuüksi sellepärast, et selles tormavas maailmas tuletada meelde olnu väärtust. Sest ka eurot poleks kroonita meile iialgi tulnud. Seega, elagu euro ja elagu kroon!

Austusavaldusena Eesti kroonile toimub täna lauluväljaku Klaassaalis konverents «Kuidas hinnata Eesti edu».

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles