/nginx/o/2012/02/08/948338t1he622.jpg)
Kõigepealt tuleb ühte kodanikku, Rait Marustet, tunnustada akna loomisel rahva hääle väljendamiseks. Riigikogu eelmise koosseisu põhiseaduskomisjoni esimehena oli just tema see, kes pani kirja rahvaALGATUSE ehk kollektiivsete pöördumiste eelnõu. Kui esialgu tundus mõnele, et tegu on «linnukesega», mis peaks maandama Harta 12 ja Rahvakogu kaudu väljendatud kodanike rahutuse, siis päris nii õnneks ei läinud, kirjutab Praxise valitsemise ja kodanikuühiskonna programmi ekspert Hille Hinsberg.
Esiteks, rahutus jäi ning on täna taas aktuaalseks muutunud, mis väljendub üleskutses korraldada rohkem otsedemokraatiat ehk rahvaHÄÄLETUSi.
Rahvahääletus on ainuke rahva arvamuse väljaselgitamise vorm, kus saab täie kindlusega kasutada sõnapaari «rahvas arvas». Eestis on rahvahääletus väga karm vahend, sest referendumeid algatada on õigus ainult riigikogul, mitte kodanikel. Referendumil saab vastata ühele konkreetsele küsimusele ning variandid on jah või ei. Siduva tulemusega rahvahääletus tähendab, et õigusliku jõu saab täpselt see otsus, mis hääletusel välja selgitatakse, ning kui riigikogu poolt püstitatud küsimus saab vastuseks «ei», peab parlament laiali minema.
Rahva häälele on korduvalt püütud suuremat kaalu anda. «Kas te soovite tasuta ühistransporti?» küsis Tallinna linnavalitsus neli aastat tagasi. Enamik osalenutest vastas jaatavalt ning nüüd tasub iga keskmine tallinlasest maksumaksja linnatranspordi eest linnakassasse 192 eurot aastas. Seda, kui suurt püsikulu linnakassale tähendab ühistranspordi korraldamine, ju tookord teada ei antud.
Samuti mäletame Kreekas toimunud rahvahääletust, kus rahvas ütles selge ei Euroliidu nõutud kärpekavale, aga valitsus tegi lõpuks ikka, nagu võlausaldajad nõudsid.
Seega iga rahvahääletus ei pruugi olla siduv, aga ikka iseloomustab seda asjaolu, et hääletamise küsimus püstitatakse valikuna «jah» või «ei», võta või jäta – selline osalus eeldab kodanikelt otsusekindlust, aga mitte probleemi nüansside tundmist.
Kõik ülejäänud osalusvormid ei saa esindada sajaprotsendiliselt kogu rahvast, vaid teatud osa inimestest. On mitu eri võimalust avaldada meelsust, teha ettepanekuid, nõuda muutusi. Mõju saavutamiseks pole oluline mitte osalemise massilisus, vaid arvamuse moodustamise legitiimsus. Seda saab luua nii, et osalemise reeglid on paigas. Näiteks on teada, kes on algatuse vedajad, mis on nende eesmärk. Küsimuse eri tahud aga peaksid enne hääletamist olema avalikkuse ette toodud ja ammendavalt argumenteeritud.
See väldib esmamulje ja emotsiooni pealt otsustamist ja allkirja andmist. Just see oht tekkis seoses IRLi ettepanekuga korraldada rahvahääletus kooseluseaduse puhul. Lisaks on ühiskonnateadlased toonitanud, et tegu oleks sissekirjutatud konfliktiga - vähemuste õiguste küsimuses ei ole õige lasta otsustada enamusel.
Ülalmainitud reeglid kodanike arvamuse esitamiseks ongi pandud kirja kollektiivsete pöördumiste seadusesse. Kuigi nõudeid rahvaalgatuse vormistamisele on seatud omajagu, on see osalusvorm juba moodi läinud. Riigikogus on pöördumisi töösse võetud tervenisti tosin. Enamasti on need ühe huvigrupi algatatud ettepanekud, mis nõuavad muutust olemasolevas seaduses. Kaks pöördumist ongi juba seaduseks saanud. Näiteks võeti vastu otsus mitte jõustada maksumuudatusi samal ajal eelarve kinnitamisega. Niimoodi saavutas algataja, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, et ettevõtetel on maksukeskkonna muudatustega kohanemiseks rohkem aega.
Algatusgrupis läbi töötatud ja vähemasti 1000 allkirjaga ettepanekud peaksid riigikogule olema signaalid sellest, mis inimestele korda läheb. Vabakond on võimeline üles astuma väga erinevate vahenditega - kes teeb lobi, kes avalikke reklaamikampaaniaid, kes korraldab protesti-aktsioone. Need on vajalikud teemale tähelepanu tõmbamiseks ja toetuse mobiliseerimiseks.
Kirja pandud kollektiivsed ettepanekud ja argumendid on aga riigikogulasele töö sisendiks. Võib juhtuda ka nii, et sama ajal teevad pöördumise grupid, kel on vastandlikud huvid – näiteks nii alkoholimüüjad kui terviseedendajad, kes soovivad alkoholimüügile piiranguid kehtestada.
Rahvaesindaja peab end sel juhul mõlema poole argumentidega kurssi viima. Temalt aga ootame, et lõplik otsus sünniks selline, mis on kasulik kogu ühiskonnale, mitte vaid ühe poole huvides.
Mõistagi osaleb tark riigikogulane avalikus debatis ja reageerib neile sõnumitele, mis on kodanike pöördumistes esile toodud. Pole vajalik, et iga pöördumise koostaja peaks olema riigiteadlane, poliitikaekspert või jurist. Kodanike osalemine riigis oluliste küsimustele lahenduste leidmisel täiendab ja suunab poliitikute tööd, mitte ei asenda seda.
Selle tagamiseks, et algatus ei jääks hüüdja hääleks kõrbes, on kirjeldatud ametlik protsess. Oluline on selle läbinähtavus - riigikogu komisjonis toimuva arutelu sisu peab olema protokollide kaudu kättesaadav. Kuna pöördumiste esitamise kanal www.rahvaalgatus.ee kajastab komisjonide otsuseid, näeb iga kodanik, mis ettepanekust saab.
Rahvakogus kui ühes rahvaalgatuse vormis osalenutelt tagasisidet küsides pidas üle poole vastanutest oluliseks, et inimestel oleks edaspidi enam mõju otsustele, andes märku oma eelistustest ka valimistevahelisel ajal. Rahvaalgatus on selliseks mõjutamiseks mõeldud.
Niisiis, palju õnne, kodanik: lisaks kommenteerimisele, kirumisele või laikimisele on sul võimalus pakkuda lahendusi. Ärme kaota oma riigi ja parlamendi suhtes nõudlikkust.