Inimeste elu, tervise ja vara kaitse on riigi üks olulisemaid ülesandeid. Hädaolukorrad on võrreldes õnnetustega alati suuremõõtmelisemad ja raskemate tagajärgedega ning võivad inimeste turvalisust väga oluliselt mõjutada, kirjutab siseministeeriumi pääste- ja kriisireguleerimispoliitika osakonna juhataja Priit Laaniste.
2008. aastal riigikogus heaks kiidetud Eesti turvalisuspoliitika põhisuunad aastani 2015 nägi ühe eesmärgina ette kriisireguleerimise üldseaduse kehtestamist. Selleks võeti 2009. aastal vastu hädaolukorra seadus, mis asendas varem kehtinud hädaolukordadeks valmisoleku seadust ja eriolukorra seadust.
Hädaolukorra seaduse üks suuremaid muudatusi oli kriiside ennetamiseks asutusteülese süsteemi loomine. Varem valmistusid kõik osapooled samaks kriisiks eraldi, näiteks merereostuse osas tegid eraldi plaane päästeamet, keskkonnaasutused, piirivalve ja kohalikud omavalitsused. Pahatihti juhtus ka nii, et erinevate asutuste plaanid omavahel ei ühildunud ja seda oli näha näiteks ka 2006. aasta naftareostuse ajal, kui puudus ühtne juhtimine ja erinevate asutuste vastutusalad olid selgusetud. Hädaolukorra seadusega valmistati ette ühtne riskianalüüs ja hädaolukorra lahendamise plaan.
Hädaolukorra seadus loob õiguslikud raamid erinevate asutuste ülesannetele ja vastutusele kriisiga toime tulemiseks. Selle järgi vastutab iga ministeerium oma valitsemisala kriisireguleerimise tegevuste elluviimise eest ja puudub keskne kriiside lahendamisega tegelev asutus. Kõik asutused ja ametnikud täidavad kriisiolukordades samu ülesandeid mis tavaolukorraski ning kriisireguleerimise tegevused toimuvad madalaimal võimalikul tasemel. Nende tegevuste juures on kõige suurem väljakutse koordineerimine ja koostöö.
Hädaolukorra seadus on kehtinud praeguseks üle kuue aasta ja selle aja jooksul on välja tulnud ka selle praktilised kitsaskohad. Üle tuleb vaadata häda- ja eriolukordade lahendamise põhimõtted ning elutähtsate teenuste regulatsiooni muutmine (sellest täpsemalt järgmises artiklis).
Kriisireguleerimise valdkonna üks olulisemaid suundi on riskikommunikatsiooni arendamine. Eesti elanikud peavad teadma, millised on siinsed olulisemad hädaolukordade riskid, kuidas nendeks valmistutakse riiklikul ja kohalikul tasemel ja mida peaks igaüks ise tegema, et ootamatuks suurõnnetuseks valmis olla.
Seni on riskikommunikatsioon olnud tagasihoidlik. Heal tasemel on räägitud igapäevastest liiklus- ja tuleohutusriskidest, aga suuremad riskid nagu üleujutused, keskkonnareostused ja metsatulekahjud on jäänud tahaplaanile. Riskikommunikatsiooni parandamiseks peavad riskianalüüside koostajad elanikkonda olulistest riskidest senisest palju enam teavitama.
2015. aastal avaldatud Eurobaromeetri uuringu tulemused toovad selgelt esile Eesti elanike madala teadlikkuse hädaolukorra riskidest – tervelt 40 protsenti Eesti elanikest ei oska anda hinnangut, kas ennetus on piisav. Eesti paistab silma just selle poolest, et võrreldes teiste riikidega on meil kõige enam inimesi, kes ei oska hädaolukordade ennetamisega seotud tegevusi kuidagi hinnata. Ilmselt on põhjus selles, et selle kohta on liiga vähe infot.
Teine oluline areng on elanike kaitse parandamine. Kui kriisireguleerimise süsteem hõlmab valmistumist tsiviilkriisideks nagu loodusõnnetused, inimtekkelised või tööstuslikud õnnetused, siis tahaplaanile on jäänud elanikkonna kaitsmine relvastatud konflikti ja sõjalise ohu olukorras.
Külma sõja ajal oli väga aktuaalne elanike teadlikkuse ja valmisoleku tagamine, et inimesed oskaksid sõja või tuumarünnaku korral toime tulla. Kuna aga viimased 20 aastat on sõjaliste ohtude tõenäosust kogu Euroopas hinnatud väga madalaks, on varasem tsiviilkaitse sisuliselt hääbunud ja seda asendab kriisireguleerimise valdkond, mille fookuses on elanike kaitsmine mittesõjaliste ohtude eest.
Elanike kaitse arendamiseks käivitati 2015. aasta lõpus riigikantselei juures elanikkonnakaitse rakkerühm, mille eesmärk on luua ametkondadeülene elanike kaitse kontseptsioon ennekõike sõjalise ohu ja relvastatud konflikti korral. Elanikkonnakaitse rakkerühmas osalevad lisaks ministeeriumitele ja riigiasutustele ka kolmas sektor ja teadusasutused.
Rakkerühm püüab leida Eestile sobiva lahenduse, mil moel ja kui palju tuleb meil tegeleda Eesti elanike teadlikkuse suurendamisega sõjalistest ohtudest. Lisaks tuleb töörühmas kokku leppida, millised asutused hakkavad elanikkonnakaitse küsimustega edaspidi tegelema.