Ajaloolane Juri Felštinski

FOTO: Erakogu

7. märtsil jätkuvad Süüria rahuläbirääkimised, millesse eri pooled suhtuvad juba ette skeptiliselt, kuna vaatamata 27. veebruaril kehtima hakanud relvarahule on Venemaa õhurünnakuid jätkanud. Postimehele antud intervjuus räägib vene-ameerika ajaloolane Juri Felštinski nii sõjast Süürias kui ka Venemaa juhtkonna ähvardustest «külma» ja «kuuma» sõjaga.

Te olite tunnistajana seotud Litvinenko protsessiga Londoni kohtus. Kohus asetas vastutuse tema mõrva eest Venemaa juhtkonnale. Märtsi keskel avaldatakse MH17 uurimise lõppraport ja on äärmiselt tõenäoline, et ka siin asetatakse vastutus Venemaa sõjaväe juhtkonnale. Mis sellest kõigest muutub? Kas midagi ongi juba muutunud?

Kuna briti kohus nimetas Litvinenko mõrva riiklikuks kuriteoks, siis on Venemaad võimalik karistada sanktsioonide ja rahatrahvidega. Ma ei usu, et see teoks saab, kuna Venemaa ignoreerib järjepidevalt rahvusvaheliste kohtute otsuseid.

Suhtumine Venemaasse on praegu rahvusvahelise üldsuse silmis negatiivne ning kuniks Venemaal on võimul FSB, siis suhtumine Venemaasse paraneda ei saa. Hoopis halveneb juhul, kui Venemaa juhtkond võtab ette mõne järjekordse agressiivse sammu. Venemaa juhtkonnalt praegu keegi midagi «head» ei oota, kõik üritavad minimaliseerida Venemaa tekitatud kahju ning ohjeldada Putini-poolset survet.

Putin ja Lavrov ei mõtle selle peale, et nende agressioonid viivad  Venemaa mõne aasta pärast varemetesse ja nende liidrid hauda. Nende peades on hoopis teistsugused stsenaariumid ja nad tõsimeeli usuvad, et «mängivad kõik üle».

Selle kõige foonil näib Litvinenko mürgitamine paadunud kurjategija «väikese tembuna». Mida üldse teha sellise inimesega, mõtlen Putinit, kes päästis 1999. aastal valla sõja Tšetšeeniaga, 2008 Gruusiaga ja 2014 Ukrainaga? Siis veel Malaisia lennuki allatulistamine vene sõjaväelaste käe läbi. Kas seda kõike on võimalik võrrelda sellega, et ta andis käsu ühe FSB ülejooksiku tapmiseks? Kui Putin peaks kunagi Haagi tribunali või mõne teise rahvusvahelise kohtu ees oma tegude eest vastust andma, siis Litvinenko mõrv ei ole kaugeltki tema süütegude seas esimeste hulgas.

Viimasel ajal kuuleme Venemaa juhtidelt ähvardusi küll «kuumast», küll «külmast» sõjast. Ka uuest maailmasõjast. Kas meil on põhjust muretsemiseks?

Terve mõistus ütleb, et tuumasõda oleks ülemaailmne katastroof, milles poleks võitjaid.

Pole kahtlust, et Hitler oleks kasutanud Teises maailmasõjas tuumapommi, kui see tal oleks olemas olnud. Ka Stalin oleks kas või Korea sõja päevil kasutanud tuumarelva Ühendriikide ja selle liitlaste vastu, kui ta oleks veendunud oma karistamatuses. Diktaatoritesse ja nende kavatsustesse tuleb suhtuda  umbusuga, kuna diktaatorid ei vastuta erinevalt demokraatlikest valitsustest valijate ees. Keegi pole neid ju valinud.

Sel põhjusel on äärmiselt ohtlik, kui tuumarelva omavas suurriigis on võimul diktaator või hunta, mis koosneb eriteenistuse ohvitseridest. Isegi sellises olukorras, kus seesama riik sõltub teiste riikide «heategevusest», kes on valmis maailmaturuhindadega ostma tema toorainet.

Kui valitsus ei vastuta oma rahva ees, siis vahetavad nad rahva huvid oma isiklike vastu. Tänane Venemaa juhtkond eesotsas Putiniga on ennast veennud selles, et nad tegutsevad Venemaa ja «vene maailma» s.t kõikide vene keelt kõnelevate inimeste huvides sellel planeedil. Mingisugust vaba, ühetaolist ja salajast hääletust Putini poliitika poolt või vastu pole tehtud ning sellepärast on absoluutselt võimatu öelda, mil määral see nn vene maailm toetab Venemaa juhtide agressiivset ja võib-olla isegi enesetapjalikku poliitikat. Pole isegi selge, kas see «vene maailm» eksisteerib väljaspool Kremli PR-projekte, nagu Russia Today ja «Vesti nedeli» Dmitri Kisseljoviga.

Aga võib-olla on see kõik Putini ja Lavrovi bluff?

Putin ja Lavrov ei mõtle selle üle, et nende agressioonide tulemusel lõpetab Venemaa mõne aasta pärast varemetes ja nende liidrid hauas. Nende peades on hoopis teistsugused stsenaariumid ja nad tõsimeeli usuvad, et «mängivad kõik üle». Nende peamiseks vahendiks poliitilistes mängudes on bluff. Nad blufivad, et vene armee on tugev; nad blufivad selle kohta, et endised nõukogude vabariigid, kus elavad venelased, pole valmis oma vabaduse eest võitlema; nad blufivad, et NATO ei tule oma liikmetele appi. Nad hirmutavad Kolmanda maailmasõjaga, nad ähvardavad, et kui Venemaa nurka ajada, siis Venemaa lihtsalt hävitab kõik ülejäänud. See on kõige tavalisem bluff, täpselt nagu pokkerimängus.

Selle aasta alguses on Assadi-Iraani-Venemaa-Hezbollah' koalitsioon Süüria sõjas esimest korda suutnud sõjalist edu saavutada. Miks Süüria konflikt on Venemaa juhtkonna jaoks sedavõrd tähtis, et selle tarbeks võrdlemisi vaesel ajal suuri ressursse raisatakse?

Süürias lahendab Putin kahte probleemi. Esiteks on Venemaa huvides suur sõda Lähis-Idas, mis tõstaks naftahindasid ja lisaks on tal tarvis osalust Süüria konfliktis, et lääneriikidel oleks selle kriisi reguleerimiseks vaja otsida partnerlust Venemaaga.

Teiseks on tal vaja lõhestada ja lagundada NATOt. Venemaa juhtkond arvab, et kui tal õnnestub provotseerida Türgit alustama maavägede operatsiooni, siis viib see Türgi-USA suhete halvenemiseni ning Türgi lahkumiseni NATOst.

Türgi on sunnitud alustama maavägede operatsiooni Süürias, kuna õhulöökidega pole võimalik lahendada välispoliitilisi ülesandeid, mis Türgi valitsuse ees tänu Süüria kodusõjale seisavad. Ennekõike on selleks ära hoida iseseisva Kurdistani teke, mis tähendaks Türgile Ida-ja Kagu-Anatoolia kaotust.

Hoolimata sellest, kuidas me suhtume kurdidesse ja kas soovime neile vabadust või mitte, tähendaks iseseisva Kurdistani teke tänapäevase Türgi kokkuvarisemist ning Ankaras seda ka väga hästi mõistetakse. Kuna NATO ei kavatse ei poliitiliselt ega sõjaliselt toetada Türgi operatsioone Kurdistani Tööpartei vastu, siis Türgi võib NATOst lihtsalt lahkuda. Seda protesti märgiks ja selleks, et siduda lahti oma käed sõjaks Kurdistani Tööpartei ning nende liitlastega. Selle konflikti tulemuseks on järjekordne humanitaarkonflikt.

Venemaa tänane poliitika Süüria, Türgi ja Kurdistani suhtes on klassikaline KGB-stiilis provokatsioon, mida omavahelises žargoonis nimetatakse «razvodkaks» (v.k pettus, lolliks tegemine).

Pooltel, kes osalevad Süüria konfliktis, on erinevad kaalutlused. Lääneriigid sekkusid, et Süürias lõppude lõpuks saabuks rahu, Venemaa sekkus Süürias, et seal konflikt kestaks.