Sageli mõeldakse, et võimule püritakse vaid hüvede pärast. Seegi mõte sünnib inimese soovist ise järje peale jõuda. Leidub muidugi selliseidki, kes poliitikasse lähevad heaolu jahile, nimetagem neid õdupoliitikuiks. Ent need, kes mammonat ja luksust ihaldavad, ei saavuta eales ehtsat võimu. Tõelisel võimuril, nagu ütlevad meile nii Hellase müüt kui Nietzsche, on ainsaks eesmärgiks võim, kõik sellega kaasnev pole talle eriti oluline. Ajalugu tunneb kahte tüüpi diktaatoreidki, äärmiselt spartalikke ja sübariite, esimesed elasid askeetlikku elu, teised armastasid supelda kullas ja luksuses. Kui diktaatorile on võim tulnud kätte võitluseta (näiteks pärimise teel), ollakse tavaliselt pehmekäelisem. Meenutame paljusid Inglise kuningaid ajast enne, kui võim parlamendi kätte libises. Ja võrdleme neid askeetlike ja veriste Hitleri ja Staliniga, kes ise rajasid endale tee võimule.
/nginx/o/2013/09/05/2056715t1ha947.jpg)