Paul McCartney

FOTO: AFP / Scanpix

Z-põlvkond on sündinud ja kasvanud digitaalses maailmas, võõras on selline mure nagu mahajooksnud kassetilint. Kuna üheksakümnendate keskpaigast eelmise kümnendi lõpuni sündinute muusikaharjumusi pole veel põhjalikult uuritud ning ilmselt on üsna raske teada saada, mida arvab viieaastane žanripiiride hägustumisest, keskendub siinne artikkel Y-põlvkonna muusikaharjumustele. Kuuluvad ju nooremad millenniumilapsed teise definitsiooni alusel ka postmillennialistide hulka.

Kylie Jenner välgutas punases pesus seksikat vormi

FOTO: Instagram/ Kylie Jenner

Singer Taylor Swift poses backstage with her awards for Best Music Video for "Bad Blood", Album of the Year and Best Pop Vocal Album for "1989" during the 58th Grammy Awards in Los Angeles, California February 15, 2016. REUTERS/Lucy Nicholson

FOTO: LUCY NICHOLSON/REUTERS

Kanye West

FOTO: Vida Press

Adele

FOTO: SCANPIX

Sügisel ilmus mitmes väljaandes uudis, et Y-põlvkond tarbib muusikat eelnevatest põlvkondadest hoopis erinevalt – videokanali Vevo uuringu andmetel striimivad noored muusikat keskmiselt 25 tundi nädalas. Aasta varem leidis teine uuring, et 80% internetilembestest millenniumilastest kasutab striimimisteenuseid nagu Spotify ja Pandora (Tidali kasutajaid, kes pole Jay Z, otsitakse ilmselt siiani taga). Ei saa öelda, et tegu on šokeeriva teadaandega – sama informatiivne oleks järeldada, et pärast esimese Ford T tehaselindilt maha veeremist 1908. aastal kasvas autoga sõitvate inimeste arv järsult ning noored on hukas ega hinda enam hobuvankri kristallselget sound’i.

Aja märk

Y-põlvkond on piisavalt lai mõiste, et visata ühte patta muusikatarbimise ja tehnoloogia osas kardinaalselt teistsuguses keskkonnas üles kasvanud inimesed. Üldiselt leitakse, et Y-põlvkonda kuuluvad need, kes on sündinud varastest kaheksakümnendatest nullindate alguseni. Kui palju on ühist 36-aastasel pereisal, kes nooruses lemmiklugusid kassetile lindistas, 15-aastase tüdrukuga, kes avastab uusi lugusid Kim Kardashiani noorima õe Kylie Jenneri Snapchatist ning on ühtlasi ka Z-põlvkonna liige? Ilmselt suurt mitte midagi peale sellesama tehnoloogia: kui võimalused olemas, miks neid mitte kasutada? Võimalik, et iidse X-põlvkonna osal esindajatel võib uute tehnikavidinatega ümber harjumine lihtsalt raskem olla, kuigi võin kinnitada, et on olemas 50-aastaseid, kes usinalt Spotify playlist’e naudivad, ning ilmselt ka neid, kes ööpimeduses illegaalselt plaate alla laevad.

Suures osas mobiilis kasutatavate striimimisteenuste kõrval teeb võidukäiku märksa arhailisem muusikakuulamisviis: vinüülplaat. Seda fenomeni on seostatud nostalgiaga «vanade heade aegade» järele, kus muru (eriti Woodstockil) oli rohelisem, muusika justkui rohkem «päris» ning plaadi ostmine suursündmus, mitte rahalise ning emotsionaalse väärtuseta klikk arvutis. Eelmise aasta enim müüdud vinüülid olid Adele’i ja Taylor Swifti viimased albumid. See ei ole üllatav, kuna ka muudes formaatides oli tegu niivõrd müügiedukate teostega, et räägiti lausa muusikatööstuse taassünnist. Muide, kumbki neist pole siiani Spotify’s kättesaadav.

Möödaniku ihalusele viitab aga, et aktuaalsetele popdiivadele järgnesid müüdud koopiate arvult Pink Floydi «The Dark Side of the Moon», biitlite «Abbey Road» ning Miles Davise «Kind of Blue». Eelmisel aastal oli neil plaatidel vanust vastavalt 42, 46 ja 56 aastat. Muidugi ei ole täpselt teada, kui suur osa ostjatest olid (post)millenniumi põlvkonna esindajad ja kui paljud jagasid sünniaastat pigem kolme viimatimainitud albumiga, kuid kas või sõprade vinüülikogusid vaadates torkab silma klassikute olemasolu: vanematelt pätsatud Meloodia väljalasked ning kohustuslikud Led Zeppelin ja The Velvet Underground. Selles kontekstis mõjuvad päriselt eksisteerivad artiklid nagu «Kuidas seletada noortele, kes on biitlid ja miks on nad Spotify’s?» omajagu solvavalt. Aga eks on juba sajandeid oldud kindlad, et noored on täiesti hukas.

Kõik või mitte midagi

Pigem on piiratud silmaringiga hoopis eelnevate põlvkondade inimesed. Eelnevalt mainitud Vevo uuringust selgus lisaks, et üle kolmandiku noortest muusikasõpradest väidab, et nad pole ühegi kindla žanri fännid, ning üle 60% kuulajatest üritab pidevalt leida uut muusikat. Nielseni 2014. aasta uuring leidis, et mida multikultuursema päritoluga Y-põlvkonna esindaja on, seda eripalgelisem on ta muusikamaitse. Näiteks tahavad Lõuna-Ameerika päritolu noored lisaks traditsioonilistele lemmikutele nagu popmuusika ja hiphop olla ühenduses ka oma kodumaa juurtega, kuulates hispaaniakeelset muusikat. Sotsiaalse närviga Z-põlvkonna liikmetele on lai silmaring veelgi tähtsam.

Olles ise üheksakümnendate alguses sündinuna täpselt Y-põlvkonna keskmik, ajas mind teismelisena tohutult närvi, kui küsides uuelt tuttavalt, milline muusika talle meeldib, sain vastuseks midagi nõnda umbmäärast nagu «ah, mulle meeldib kõik». Tavaliselt võis sellest järeldada, et tegelikult ei tea ta muusikast midagi. Tänapäeval suhtun pigem skeptiliselt inimesesse, kes armastab kirglikult vaid ühte tüüpi muusikat ning suhtub lausa vaenulikult kõigesse muusse või alavääristab teistsuguse stiili austajaid. Võib-olla mängib suhtumise muutuses oma osa teenage angst’ist väljakasvamine, aga kättesaadavus on võtnud ära vajaduse otsustada, millise muusika sõber sa nüüd täpselt oled. Enda jaoks võõra ja uue artisti albumisse mitmekohalise rahanumbri investeerimine ei tundu just eriti ahvatlev ning ka seni mitte meeldinud muusikastiilile keskenduva raadiosaate kuulamine on paras eneseületus. Nüüd on inimesel, kes on seni eeldanud, et ta vihkab kantrit, võimalik väikese guugeldamise ning paari Youtube’i lingi abil avastada, et Dolly Parton sai kuulsaks millegi muu kui oma välimuse tõttu. Just sellises maailmas on suur osa millenniumilapsi pea kogu oma elu elanud.

Muusika kui lohutus õppelaenupisaratele

Piirid eri žanrite vahel hägustuvad samuti. Kui Grimes hülgab muusikapuritaanide soovid popmuusika nimel, Deafheaven segab metal’it ja shoegaze’i ning Rihanna kaverdab uuel albumil tõsimeelselt Tame Impalat, siis miks peaks üks tavaline muusikakuulaja end vaid mõne stiiliga siduma? Ehk polegi vahet, kuidas muusikat kategoriseerida, peaasi et tegu oleks mažoorse palaga? Täpselt nii, Y-põlvkond eelistab rõõmsat muusikat. Võib-olla on selle taga teadmine, et järgmine masu võib olla iga hetk ukse taga, X-põlvkond on nagunii kindlustanud endale järgmisteks kümnenditeks kõik parimad töökohad, kulutanud ära suurema osa loodusvaradest ning alustanud sõdu, mida keegi lõpetada ei oska. Aga laulud nagu Pharrelli «Happy» või Taylor Swifti «Shake It Off» tabavad laiemat suundumust – muusika peab olema uplifting.

Kas rõõmsameelsete edetabelivallutajate kõrval on üldse kohta sellisele kunstivormile nagu täispikk album? Spekuleeritakse, et ehk on Kanye Westi viimane album «The Life of Pablo» loonud hoopis uue muusikaformaadi. Kuna West väitis pärast albumi avalikustamist, et tegelikult pole plaat veel üldse valmis ning mõni lugu vajab parandamist, tekkis inimestel küsimus, kas nad olidki kuulanud päris albumit. Ning kas seal oligi vahet? Paar väljaannet arvustas «The Life of Pablot» juba Kanye moeshow’l ja albumi esmakuulamispeol kuuldud laulude alusel, hoolimata sellest, et mõni päev hiljem ilmus albumist üpris teistsuguse träkklistiga versioon. See muutis näiteks NME esimese arvustuse, mis valmis vaid mõned tunnid pärast moeetenduse lõppu, üsnagi mõttetuks.

Albumi surmast on räägitud juba aastaid, kuid siiani on ta elus oma traditsioonilisel kujul. Muidugi ei maksa alahinnata üksikute lugude tähtsust, seda eriti popi ja tantsumuusikaskeenedes, kus ühel eriti võimsal lool on tihti suurem tähtsus kui teisel üsnagi heal albumil. Au sees on ka juba vana playlist’i-traditsioon. Aga täispikk plaat pole kuhugi kadunud. Kui Z-põlvkonnale saaks omaseks album, mis oleks pidevas muutumises ning mille kaks kuulamiskorda poleks pea kunagi samad, võiks rääkida mingist tõsisest muutusest muusikakuulamise harjumustes, mitte pelgalt nutitelefonide ja kiire interneti olemasolust tingitud uuendustest.