Kätlin Konstabel: kas riik saaks pruudi- ja peiupõua likvideerida?

Kätlin Konstabel Foto: Erakogu

Kui naised kurdavad, et deitidest ja peigmeestest on puudus käes, siis on lihtne on süüdistada, et vaadake ometi ennast ja oma ootusi. Kas tõesti – mõeldes «Rapunzeli» laulule – peab olema prints, kes on esiteks täpne ja teiseks hobusega, kolmandaks suudab neiu juukseid pidi torni ronida, «mitu milli roose süles».  Et selliste ootustega pole ime, kui muidu «jäädki üles torni otsa». 

Põua või lausa ikalduse põhjused on ju palju keerulisemad. Alustaks sellest, et ehkki õigeks peremudeliks peetakse siiani ikkagi kahte eri soost vanemat lapsi kasvatamas, on ootused paarisuhtele praegu oluliselt kõrgemad kui need olid seda taolise mudeli tekkimise ajal väga ammu või kasvõi sada aastat tagasi.

Paariterapeut Esther Perel on need ootused oma 2013. aasta TED-kõnes kokku võtnud. Praegu me ootame ühelt inimeselt seda, mida varem andis meile terve kogukond. Lisaks elame me praegu topelt nii kaua kui inimesed ammustel aegadel ja ideaaliks on seejuures endiselt üks pikk monogaamne suhe. Abielu kui lapsi kasvatav majanduslik üksus on muutunud millekski enamaks. Majanduslikust toest, turvatundest ja laste kasvatamisel nõu või jõuga abiks olemisele lisaks eeldatakse kaaslaselt kirglikku armastust, hingesugulust, parimaks sõbraks olemist. Ühelt inimeselt oodatakse vaat et kõigi inimlike vajaduste rahuldamist.

Vähe sobivaid mehi?

Kui vaatame paarilise leidmise murele naiste perspektiivist – mehi olevat vähe, ja eriti vähe olevat sobivaid mehi – siis lisanduvad ülalkirjeldet ootustele loomulikult soov leida endaga hariduselt ja väärtushinnangutelt võrdväärne partner. See on meeste kehvema haridustaseme puhul aga tõesti juba valikut piirav tingimus. Aga selliseid tingimusi on veel mitmeid.

Esiteks, seesama teada fakt, et kuigi poisse sünnib rohkem, siis keskeas hakkab naiste osakaal rahvastikus suurem olema ja mehi jääb vähemaks. Teiseks, stereotüübid – kui meeste puhul peetakse vaat et tavapäraseks, et keskealisena uuemale ringile minnes võetakse oluliselt noorem naine, siis naiste sellisele käitumisele vaadatakse sellisel juhul pigem viltu ja seega naised nö uuele ringile minnes naljalt palju nooremaid ei vaata.

Kolmandaks, tiksuv kell – naistel, erinevalt meestest, on üsna paigas ajaline aken, mille jooksul tuleks leida enda kõrvale püsiv ja tore kaaslane, kellega tahaks lapsi saada. Neljandaks: kuigi pere ja laste olemasolu peetakse siiani naise jaoks vaat et ainuõige elu märgiks («Mis naine sa oled, kui meest ja lapsi ei ole!»), eeldatakse neilt ometi ka töötegemist või lausa edukat karjääri – mille kõrvalt peaks siis samal ajal olema jaksu kaaslaseotsinguga tegeleda.

Seega, naistel on vähem aega ja vähem valikut, rohkem vaja mitmel rindel pingutada ja omavahel võistelda. Polegi siis ime, et ollakse mures.

Mille pärast riik peaks muretsema?

Kas aga Eesti riik peaks selle kõige pärast kuidagi mures olema ja kui, siis kuidas? Esmalt võiks täpselt paika panna, mille pärast muret tunda.

Levinuim vastus on, et rahvaarv peaks suurem olema ja kui pole paarisuhteid, seda ei juhtu. Uuemal ajal on kuulda olnud ka mõtteid, et mehe ja naise abielu kui selline on nii tähtis, et selle peaks lausa põhiseadusesse raiuma. Saan aru murest demograafilise vetsupoti pärast, aga ehk pööraks kvantiteedi (nii ja nii palju lapsi, need ja need moodustagu perekond) asemel rohkem tähelepanu kvaliteedile? Kas peresuhted on korras, kas kõik ikka tunnevad end olulisimate inimeste keskel hästi, turvaliselt, hoituna?

Lapsed võiksid olla õnnelikud ja hästi toimetulevad. Seda mitte ainult haridustestides, vaid oskama teadmisi ka edaspidi rakendada rahuldust ja head sissetulekut pakkuval tööl. Pere – kes iganes selle ka moodustavad – võiks olla õnnelik, üksteisest lugupidav, üksteise arengut toetav. Lähisuhetes õnnetu inimene võib küll end töösse matta, aga efektiivsus pole see. Ka Eesti riigi eelarve ei rõõmusta, kui pered on küll suured, aga laste haridus jääb väikeseks ja üha rohkem raha kulub näiteks sotsiaaltoetustele, sõltuvusprobleemide või vägivallaga tegelemisele. Siis pole mõtet rääkida ka sellest, et rohkem sünde nö õigemates peredes aitab maksta tulevikus pensione –  raha kulub ju mujale.

Muutmisele survestamise mõistlikkusest

Sellest, et võiks rohkem mõelda poiste ja meeste haridusele, et nad tublidele naistele ikka sobiks, on kirjutatud üksjagu ja mõte on justkui õige. Pole aga hea lahendus, kui meestega kõvasti pahandada, et miks nad ei hakka välismaa meeste moodi toredaks. Toome paralleeli – paljud naised saaksid väga kurjaks, kui neile öelda, et mis te vingute ja vindute. Vaadake prantslannasid (kelle parim vanus olevatki neljakümnendad) ja olge rohkem nagu nemad, küll siis ka deidi või peigmehe leiate. Muuta ennast surve all ja põhjusel, et muidu sind ei üldse taheta – selline motiveerimine paneb motiveeritava pigem protestima, sõrgu vastu ajama. Samamoodi mõttetu on naistega kurjustada, et miks nad pole suhete ja meeste osas realistid, muutku ennast. Oma unistuste ja vajaduste totaalne mahasalgamine vaimsele tervisele hästi ei mõju, äärmuslikumatel juhtudel aga paneb leppima perevägivallaga.

Kui põhiliseks mureks on see, et inimesed enda kõrvale õiget kaaslast ei leia, siis eks muidugi peab siin inimene ise endasse vaatama – mis on tema ootused suhetele ja endale, vajadused, plaanid. See vaatamine on oluline, sest iseenesest ei peaks aastal 2016 ju paarilise leidmisega probleemi olema. Internet pakub lõpmatult võimalusi suhtlemiseks, kõigi kohta on palju infot saadaval ja tutvumine võrgus on norm, mitte veider käitumine.

Päritolupere võiks olla see koht, kus need suhtlemise ja suhetesoleku oskused tulevad, aga paraku pole päritoluperes tihti samuti oskusi neid tõesti keerulisi teemasid ausalt pähe ja jutukski võtta. Kui asjad väga keeruliseks lähevad, minnakse lahku või paremalt juhul paariterapeudi jutule, ja siis tuleb teinekord alustada pealtnäha maailma lihtsaimatest asjadest – kuidas ennast ja üksteist kuulata, kuidas julgeda rääkida.

Seega päritoluperest ei pruugi alati abi olla. Võib mõelda, et sellistes mõtetes ei saa inimesi riigi tasandil ometi mõjutada ja toetada ja toimetagu siis igaüks ise. Tegelikult ja õnneks siiski saab – juba noortele ja koolis saaks rohkem õpetada nii suhtlemisoskusi kui suhetes olemise ja suhetest mõtlemise oskusi. Saaks õpetada üldse rohkem neist asjadest ka avatult oma kaaslasega rääkima. Seda kõike ikka nii poistele kui tüdrukutele, võrdselt.