/nginx/o/2016/03/02/5114313t1hfc30.png)
Moslemimaailma raputavat rahutust mõjutavad kõige enam islami kahe sekti – sunniitide ja šiiitide – ning fundamentalistide ja reformijate vahelised konfliktid, kirjutab endine Pakistani rahandusminister ja Maailmapanga asepresident Shahid Javed Burki.
Suurt osa moslemimaailmast on haaranud rahutused. Süürias on julm sõda röövinud juba 250 000 elu, sundinud 21 miljonit riigi elanikku oma kodudest lahkuma ning saatnud miljon põgenikku Euroopasse asüüli otsima. Jeemenis on valitsuse vastu üles tõusnud Houthi mässulised, kes seisavad nüüd silmitsi Saudi õhurünnakutega. Sellised konfliktid peegeldavad mõjutajaid, millest kõige silmapaistvamad on islami kahe sekti – sunniitide ja šiiitide – ning fundamentalistide ja reformijate vahelised konfliktid.
Süüria president Bashar al-Assadi alaviidi valitsus naudib šiiitilike jõudude, eriti Iraani tuge, viimane regionaalne mõjuvõim sõltub šiiitide valitsuse püsimajäämisest. See on aga põhjuseks, miks sunniitide võimud, kõige silmapaistvamalt Saudi Araabia, on pühendunud selle valitsuse kukutamisele. Jeemeni valitsust juhivad aga sunniidid ning seega toetab neid Saudi Araabia, mistõttu pommitatakse Iraani toel šiiitidest Houthi hõimu. Pole üllatav, et pinged Iraani ja Saudi Araabia vahel on viimasel ajal süvenenud – trend, mis lõppes diplomaatiliste suhete katkestamisega seetõttu, et Saudi Araabia hukkas populaarse šiiidist vaimuliku.
Nende konfliktide sütitatud kaos ning teiste piirkonna riikide nagu Afganistani ja Iraagi ebastabiilsus, on võimaldanud esile kerkida mõnedel tõsiselt põlastusväärsetel jõududel, silmatorkavalt näiteks Islamiriigil (ISIS). See grupeering on omandanud nii palju mõjuvõimu, et USA kindralid on palunud president Barack Obamal autoriseerida lisavägede saatmine võitlusesse ISISega. Lisaks on olemas raportid, et USA võib oma vägede Afganistanist kojutoomist edasi lükata, sest valitsuse vastu suunatud julm sõda on võimaldanud seal Talibanil taas alasid juurde saada ning loonud ISISele akna riigis tegutsemiseks. ISIS on jõudnud ka Pakistani.
/nginx/o/2016/03/02/5115403t1h47ac.jpg)
Praegu Lähis-Idas möllavate konfliktide religioosne element on ka peamine põhjus, miks on neid nii raske lahendada. Sunniitide ja šiiitide vaheline lõhe sai alguse 632. aastal, kui suri prohvet Muhammed, kes ei jätnud juhtnööre selle osas, kuidas peaks kiiresti kasvav islamiühiskond talle mantlipärija valima. Need, kellest said šiiidid, uskusid, et see positsioon peaks jääma prohveti perekonda ning valisid juhiks prohveti nõo ja väimehe Ali ibn Abi Talibi. Need, kellest said sunniidid, leidsid, et valik tuleb teha kogukonna vanemate liikmete seast ja valisid Muhhamedi lähedase nõuandja Abu Bakri.
Tänapäeval on enamik 1,6 miljardist moslemist sunniidid. Nad on geograafiliselt hajutatud suurel alal, mis küündib Marokost Indoneesiani. Pärast aastakümnetepikkust migratsiooni Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse on tugevad sunniitide kogukonnad olemas ka mitmetes lääneriikides.
Šiiite on umbes 225 miljonit ning nad on geograafiliselt rohkem koondunud. 83 miljonit neist elab Iraanis ja see on ka maailma suurim šiiitide enamusega riik, tema järel Pakistan 30 miljoniga ja India 25 miljoniga. «Šiia poolkuul», kuhu kuuluvad Iraan ja tema lähimad naabrid Afganistan, Azerbaidžaan, Iraak, Pakistan ja Türgi, elab 70 protsenti sekti liikmetest.
Selline geograafiline jaotus on sündinud mitmete ajalooliste õnnetuste, vallutuste ja (sageli sunnitud) usuvahetuse kombinatsioonist. Kuigi islam jõudis aastatel 637-651 Iraani läbi vallutuste, ei võtnud riik veel aastatuhande jooksul šiiitlust ametlikult omaks. Alles 1501. aastal viis Safaviidide dünastia šahh Ismail I läbi riigi sunniitide sunniviisilise usuvahetuse.
/nginx/o/2016/03/02/5115419t1hbd7a.jpg)
Šiia usk laienes Lõuna-Aasias selle tulemusena, et Pärsia valitsejad ründasid korduvalt Afganistani ja Indiat. Tänapäeval on selle regiooni šiiitide populatsioon koondunud linnapiirkondadesse ning koosneb peamiselt sõdurite ja teiste riigiametnike järeltulijatest, kes jäid vallutatud aladele elama.
Sunni islam omakorda laienes esmalt Lõuna-Aasia sufi pühakute abil. Neist mitmed olid pärit Kesk-Aasiast ning pidasid jutlusi tolerantsemast ja kõikehõlmavamast islamist kui see, mis eksisteeris Araabia poolsaarel. 1970ndatel kasvas Saudi Araabia mõjuvõim, sest taevasse tõusnud naftahinnad andsid tõuke riigi märkimisväärsele rikastumisele ning see aitas levida kuningriigis domineerivatel askeetlikel wahabiitlikel uskumustel.
Peale selle, et Saudi Araabia meelitas Lõuna-Aasiast tööjõuks miljoneid moslemeid, rahastas ta ka Wahhabi madrasade loomist Afganistani-Pakistani piiri äärde. Nii Afganistanis kui Pakistanis koosneb Taliban (tähendab araabia keeles Shah Ismaili «õpilased») just nende seminaride õpilastest. Sama kehtib ka maavägede, näiteks Lashkar-e-Taiba ja Lashkar-e-Jhangvi, kohta, kes on korraldanud rünnakuid India pühapaikadele.
Praegused rahutused peegeldavad maailmavaadete põrkumist, mille alused on nii teoloogilised kui poliitilised. Konservatiivsed sunniidid, kes järgivad fundamentaalset wahhabismi, eelistavad teokraatilist autoritaarset valitsust, samas kui mõõdukad sufi sunniidid eelistaksid liberaalseid ja kaasavaid poliitilisi süsteeme. Sama on tõsi ka šiiitide puhul. Iraani valitsus on püsinud kaua teokraatlik, kuid nüüd paistavad ees ootamas reformid. See, kas usulisest lõhest on võimalik üle saada, sõltub sellest, kas reformijatel õnnestub leida piisavalt tuge mõlema osapoole seas. Kui see ei õnnestu, siis konfliktid jätkuvad ning praegu toimuv regionaalse korra lagunemine kiireneb.
Shahid Javed Burki, endine Pakistani rahandusminister ning Maailmapanga asepresident on praegu Lahore Avaliku Poliitika Instituudi esimees.
Copyright: Project Syndicate, 2016.