/nginx/o/2016/02/10/5032441t1heda6.jpg)
Välismaalaste Eestisse tulemine ei ole midagi uut, rahvaste rändamine on osa elust tänapäeva maailmas. On loomulik, et võõras ja teadmatu teeb inimesi murelikuks ning mis seal salata, sageli tulevad sellega kaasa ka ohud, kirjutab politsei- ja piirivalveameti peadirektori asetäitja Priit Pärkna.
Taasiseseisvunud Eesti kaks peamist migratsioonisuunda on olnud seotud Nõukogude Liidu lagunemisega ja Eesti inimeste suundumisega Põhjamaadesse. Viimastel aastatel tuleb Eestisse keskmiselt mitu tuhat välismaalast aastas nii õppima, töötama kui ka peret looma. Paljud neist elavad siin vaid paar aastat, kuid on ka neid, kes jäävad alatiseks.
Kuigi Euroopa rändekriis, puudutab Eestit praegu veel väga riivamisi, tekitab see siiski palju küsimusi. Neist mõned on väga praktilised: kui palju inimesi tuleb, kes nad on ning mis on nende eesmärgid. Paljude küsimuste allhoovus on aga sügavam – kas Eesti riik suudab muutunud oludes säilida nii, nagu meile omaseks saanud, ja kuidas tagatakse turvalisus meie kodus? Euroopas liigub inimesi, kelle päritolu ja eesmärkide kohta ülevaadet pole. Inimesi, kes meie jaoks on võõrad oma mõtteviisilt, kommetelt ja väärtustelt. Samas oleks ülekohtune öelda, et kõiki võõraid peaks pelgama.
Turvalisuse tagamine ei ole ainult politsei asi, kuigi ameti poolest on see meie missioon ja roll. Täna võib küll täie kindlusega öelda, et Eesti on turvaline riik. Laiemas vaates peaks turvalisus siiski olema meie kõigi ühine mure ja vastutus, ning kindlasti mitte ainult selles, et kes patrullib tänaval. Turvalisus on mõtteviis, meie suhtumine. Kas meie käitumine loob olukordi, millest võib tekkida oht või mis külvab ebakindlust ja hirmu?
Eestis on viimasel ajal hakatud turvalisust mõtestama rändekriisi ja välismaalastega kaasa tuleva ohu kaudu. Samas on võimalus, et turvatunnet ja tulevikus võib-olla ka reaalset turvalisust hakkavad ohustama hoopis meie enda inimesed, kes võib olla õilsatel eesmärkidel, teisi siinseid inimesi hirmutavad või seaduse piiridest üle astuvad. Koos politseiga vabatahtlik turvalisuse tagamine on mõistlik ja kasulik, omatahtsi õigusrikkujate otsimine võib aga tuua ettearvamatud tagajärjed.
Veelgi taunitavam on aga tõsiasi, et inimesi tänaval hakatakse lihtsalt selekteerima nahavärvi või riietuse alusel. Me tegelikult ei taha ju, et meile tööle või õppima tulnud, või siin kodu rajanud teisest rassist inimene peaks olema murelik sellepärast, et poest näiteks jäätist ostes keegi lihtlabaselt teda lööb või ähvardab. Tema nahavärvi või päritolu pärast.
Samas ei tohi alahinnata migratsiooniga kaasnevaid ohte. Alates kultuurilistest erinevustest, mille ühtlustumine ongi võimalik ainult teatud ulatuses kuni selleni, et kuigi elamisloa andmisega kaasneb alati ka taustakontroll ja pagulasstaatust andes hinnatakse julgeolekukaalutlusi eriti põhjalikult, ei ole kunagi välistatud, et mõni välismaist päritolu inimene ikkagi seaduse vastu eksib. Aga sama kehtib ka meie koduste inimeste kohta. Häid ja halbu inimesi, ausaid ja ebaausaid, seadusekuulekaid ja aferiste on iga rahva seas, sõltumata inimese soost ja rassist, usust või kultuurist.
Politsei jaoks ei ole kuritegevusel rahvust. Igale õigusrikkumisele reageeritakse ja välismaalasele pole rohkem lubatud kui kohalikule inimesele ega vastupidi. Me oleme valmis selleks, et turvalisuspilt võib muutuda nii võõravihast ajendatud rünnakute kui ka sisserännanute toimepandud kuritegudega seoses. Kultuuride erinevus toob kaasa ka muutused politseitöösse. Ilmselgelt toob kogemus erinevate kultuuridega välja vajaduse nendest kultuuridest rohkem teada: kuidas ühes või teises kultuuriruumis käitutakse, millised on tabud, millised head kombed.
On selge, et seaduserikkuja või ohtliku kurjategija kinnipidamisel lähtub politsei eelkõige turvataktikast. Rahulikumat tegutsemist võimaldavas olukorras tagab oskus erisustega arvestada kindlasti parema tulemuse. Ja see ei ole kuidagi politseitöö spetsiifiline tõdemus.
Palju räägitakse võõramaalaste tulekuga seoses ohust, et tekivad kinnised kogukonnad, kus kehtivad omad seadused ja kuhu kohalikel ega ametivõimudel asja pole. Siin on Eesti jaoks väljakutse õppida muu maailma kogemusest. Kõige rohkem aitab nende kujunemise ära hoidmisele kaasa see, kui inimestel ei ole põhjust ega vajadust sellise kinnise kogukonna tekkimiseks.
Kui siia tööle või elama tulnud inimesed saavad ja tahavad igat pidi osa võtta Eesti ühiskonnas toimuvast, siis on ka suletud getode tekkimise oht väiksem. Väga hea näide on meie ülikoolides õppivate eri rahvusest ja rassist inimeste kogukonnad. Multikultuursed noorte kogukonnad Eesti ülikoolides on kindlasti hea näide integratsioonist ning ainuvõimalik viis elada tänapäeva maailmakülas.
Kuigi rändekriisi olukord on uus, ei ole migratsioon Eesti jaoks võõras teema. Ainuke viis sisserändega kaasnevaid riske maandada on teadlikkus võimalikest ohtudest ja arusaam sellest, mis mõju võib olla mõtlematusel.