FOTO: Corbis / Scanpix

Mark Zuckerberg kuulutas mõni aasta tagasi, et sotsiaalmeedia valitseb maailma. Mida teha aga olukorras, kus Zuckerberg ja Facebook valitsevad maalima sotsiaalmeediat, küsib kolumnist Henrik Roonemaa.

Tellijale

Facebooki juht Mark Zuckerberg istus nädal aega tagasi Barcelonas maailma suurimal mobiilioperaatorite üritusel laval ning viibutas nende poole sõrme. «Te tahate ainult müüa oma järgmiseid G-sid rikkale lääne inimesele,» heitis ta neile ette. Aga maailmas on miljardeid inimesi, kellel ei olegi internetti ja kellega te piisavalt ei tegele, oli tema sõnum.

Zuckerbergist võib aru saada. Tal on praegu 1,5 miljardit klienti ehk Facebooki kasutajat ning tema äri jaoks on ülioluline, et mõne aasta pärast oleks neid näiteks 2,5 või miks mitte 4,5 miljardit. Ilma kasvuta pole ju börsifirmal mingit elu. Need miljardid ei saa aga Facebooki kliendiks tulla, kui neil internetiühendust ei ole, ning seetõttu on Zuckerberg valmis selle tekitamiseks kas või ise raha mängu panema, peaasi, et aga internet maailmas leviks.

See võis olla paar-kolm aastat tagasi, kui kõik rääkisid veendunud ilmel Facebooki peatsest surmast. Igaüks teadis, et Facebook on nüüd vanakeste võrgustik, kus noored enam olla ei taha, ning seetõttu ootab seda kiire ja kuulsusetu lõpp, või veel halvemal juhul muutunuks Facebook Bonnie Tyleriks, kes peab Lohusalu sadamas esinemas käima, et oma nime veel kuidagigi müüa.

Kui aga praegu maailma suurimate sotsiaalvõrgustike edetabelit vaadata, on esimesel kohal Facebook, teisel kohal WhatsApp (ehk Facebook), neljandal kohal Messenger (ehk Facebook) ja kaheksandal kohal Instagram (ehk Facebook). Kui kolm Hiina suurt tegijat välja arvata, koosnebki sotsiaalne internet suures osas Facebookist. Edetabelisse mahuvad küll ka Yahoo omanduses olev Tumblr ja Microsofti omanduses olev Skype, aga nendest ei oota keegi enam homse päeva staare, parimal juhul vastupidajaid. Sotsiaalvõrgustikud ja suhtlus internetis võrdub praegu Facebookiga.

Kui Mark Zuckerberg noore tippjuhina avalike esinemistega alustas, tehti tema üle kõvasti nalja. Me siin Eestis mäletame veel, kuidas Aivar Sõerd algaja rahandusministrina riigikogu kõnepuldis segadusse sattus, aga paar aastat hiljem sai ajakirjalt The Banker maailma parima rahandusministri tiitli. Sama on ka Zuckerbergiga. Nüüd räägivad Ränioru tähtsamad inimesed, et Zuckerberg on praeguse aja tehnoloogiafirmade juhtidest üks targemaid ja väga hea strateegilise vaatega.

Zuckerberg on suutnud kasvatada oma põhitoodet ehk Facebooki ning selle surmast või kärbumisest ei räägi praegu enam keegi. Samal ajal on ta aga suutnud väga edukalt ellu viia nn Disney-strateegiat ehk pea kõik potentsiaali üles näidanud konkurendid ära osta.

Turundusmaailmas on ütlus, et otsuse, millist õlut sa ostad ja kas sa üldse õlut jood, teevad sinu eest alkoholifirmad. Iga inimese jaoks on kusagil toode, mida talle turundatakse, ja ta võib küll endale ette kujutada, et mässab suurkorporatsioonide vastu või kuulub kallist konjakit juues kõrgemasse klassi või joob üldse poole vähem, aga kusagil kellegi Excelis või Powerpointis on ta ikkagi kenasti lahtris ning käitub vastavalt selle lahtri ootustele.

Samamoodi võivad miljonid noored üleolevalt vaadata Facebookile ja deklareerida, et neid reklaami täis vanainimeste-Facebook ei huvita, kuid esiteks on neil kõigil Facebookis ikkagi konto ning teiseks kasutavad nad ülitõenäoliselt mõnda Facebooki teist toodet, mis ongi just nende jaoks mõeldud.

Me olimegi hakanud juba ära harjuma mõttega, et sotsiaalvõrgustikud tulevad, saavutavad mingi populaarsuse ning seejärel lähevad pauguga lõhki. Orkutiga juhtus nii, MySpace’iga juhtus nii. Tundus justkui loogiline, et Facebookiga juhtub ka nii ning kohe ongi ta kadunud, asendatud mingi uue ja hoopis parema asjaga, aga seda ei paista praegu küll kusagilt. Ja kui paistma hakkab, on Facebook neil esimesena rahaga ukse taga, et nad ära osta ja oma portfelli lisada. WhatsAppi eest maksid nad 22 miljardit dollarit. See näitab, et kui vaja, ei karda nad oma tuleviku kindlustamise nimel ka väga palju raha kulutada.

On aga üks võrgustik, mis viimasel ajal on ka suurte tegijate tähelepanu hakanud köitma. See on väike, kõigest 200 miljoni aktiivse kasutajaga Snapchat. Aga asi on selles, et kõik need 200 miljonit kasutajat on teismelised ja teismelised oma tarbimisvalmiduse ja mõjutatavusega on meelelahutustööstust aastakümneid võlunud. Nii on see ka nüüd.

Praegu käib Snapchatiga seoses mitu võistlust korraga. Kuna tegemist on hetkel maailma kõige kiiremini kasvava sotsiaalvõrgustikuga, kleebitakse talle üksteise võidu hinnasilte. Paar aastat tagasi pakkus Facebook Snapchati eest kolm miljardit dollarit, aga Snapchat lükkas selle pakkumise tagasi. Nüüd käivad üksteise järel läbi summad, kui palju see teismeliste paradiis siis väärt võiks olla: 15 miljardit, 16 miljardit, 19 miljardit ja nii edasi.

Teiseks üritab täiskasvanute maailm Snapchatist aru saada. See ei olegi nii lihtne, sest Snapchati kasutajaliides on segane ja keeruline. Seal olevaid sõnumeid saab vaadata vaid üks-kaks korda, misjärel need kustuvad automaatselt. Sinna avalikult postitatud teated on nähtavad vaid 24 tundi ning kaovad seejärel. Ainult teismelised saavad aru, mis seal toimub ning kuhu tuleb vajutada, et midagi juhtuks, ning mis Snapchati mõte üldse on.

Snapchat on geniaalne toode, aga ometi ei saa temast tõenäoliselt mitte uut Facebooki, vaid investorid kruvivad tema väärtust nii kaua üles kui vähegi võimalik ning kasseerivad siis oma 19 või mitu iganes miljardit dollarit välja. Nii nagu New Kids on the Blockist ei saanud Queeni, ei saa kitsalt teismelistele mõeldud praegu ülipopulaarsest Snapchatist uut Facebooki. Ta on selleks liiga veider ning põhineb liiga palju hetkemoel ja ühe demograafilise grupi vaimustusel.

Kindlasti tuleb maailma millalgi uus Snapchat ning kindlasti saab palju praeguse Snapchatiga seotud inimesi rikkaks, aga internetiärid on praegu juba selles mõttes igavad, et väga suurte masside jaoks on turbulents läbi. Massid on juba Facebookis või mõnes selle nišitootes ning miljardeid inimesi juba niisama lihtsalt ühest võrgust teise enam ei liiguta, samamoodi nagu 400 000 inimest ei koli Tallinnast lihtsalt ära, ükskõik kui palju nad ka katkiste tänavate ja muude hädade üle ei virise.

Facebooki hegemooniale on praegu kaks laiemat ohtu. Esiteks see, et inimesed tasapisi pettuvad Facebooki pakutavas ning ei lähe mõne muu võrgustiku kasutajaks, vaid hakkavad sellistes laia profiiliga sotsiaalvõrgustikes üldse vähem aega veetma, mistõttu Facebook kaotab. Facebook näeb praegu oma videopoolt arendades ning maailma suurimate meediafirmadega kokkuleppeid tehes kõvasti vaeva selle nimel, et nii ei juhtuks, vaid et neist saaks uudistekanal selle sõna kõige laiemas mõttes: nad tahavad inimestele vahendada uudiseid nii nende sõprade kui ka Kim Chong-ili elust.