/nginx/o/2016/02/02/4996099t1hd9bc.jpg)
Olla Hillary Clinton, üks maailma kuulsamaid naisi, mitme väga kõrge ameti kandja Ameerikas ja võib-olla isegi Ühendriikide järgmine president, on paljuski valus kogemus. Ehkki teda peeti juba aasta eest demokraatliku partei kindlaks presidendikandidaadiks, on tema tegelik tee olnud tunduvalt keerulisem kui keegi, ka ta ise, oleks osanud arvata, kirjutab ajakirjanik ja raamatute autor Elizabeth Drew.
/nginx/o/2016/03/01/5111627t1h4e08.png)
Ometi olid enamik probleeme, millega Clinton on pidanud silmitsi seisma, ettearvatavad ja õieti näha juba 2008. aastal, kui ta kandideeris Barack Obama vastu. Tõsi, mõningaid on ka ta ise juurde tekitanud.
Esiteks ta ei ole lihtsalt väga hea poliitik. Clinton on teadaolevalt ainuke, kes on käivitanud oma valimiskampaania kaks korda. (Esimene katse Iowas, kus ta kõneles kinnisel koosolekul nii umbes kaheksale inimesele, ei tulnud just hästi välja.)
Sel muljetavaldaval ja silmanähtavalt targal naisel ei tundu lihtsalt olevat sellist poliitilist tunnetust, mida on vaja kõrgeimal tasandil.
Edu saavutamine USA presidenditasandi poliitikas nõuab ülimat vaistu, äärmiselt kiiret reageerimist ja eelkõige väga selget ja veenvat programmi. Tõsi, Clinton on pakkunud välja hulga programme, mida ta presidendina kavatseb ellu viia, aga kui laenata Winston Churchilli sõnu, siis puudub tema pudingul õige «värv». Lähim, mida võib pidada sõnumiks, on üsna laiali valguv «Ma olen edumeelne inimene, kes suudab asjad ära teha».
Samal ajal on tema konkurent Bernie Sanders kerkinud tõsiseltvõetavaks kandidaadiks just seepärast, et ta on suutnud oma kampaaniale veenva sõnumi välja töötada: süsteem on rikkis ja seda hoiab edenemast korrumpeerunud kampaaniarahastuse süsteem.
Ulatuslikud programmid, mida Sanders on välja käinud – riiklik tervisekindlustuse süsteem, tasuta haridus riiklikes kõrgkoolides –, võivad olla utoopilised, aga need on populaarsed, eriti noorte seas, kes eelistavad ülekaalukalt teda Clintonile. Viimase sõnum on «tasa sõuad, kaugele jõuad», samal ajal kui Sanders kuulutab poliitilist revolutsiooni.
Lisandub usaldusväärsuse küsimus. Sandersi ausameelsuses ei tundu olevat mingeid kahtlusi, samal ajal kui Clintoni puhul tõuseb see probleem ikka ja jälle esile. Nii ta ise kui ka tema nõunikud ei osanud nähtavasti arvestadagi, kui suurte probleemidega peab Clinton kokku põrkama.
Sanders paistab ehe, Clinton kui programmeeritud. Ta jätab mõnikord tundetu inimese mulje, eriti suur on ebakõla tema ja avalikkuse vahel raha teemal. Ängistus lõhe pärast ülirikaste ja kõigi teiste vahel on kasvanud juba aastaid. Veidi enne kampaania käivitamist ütles Hillary Clinton, et kui nad abikaasaga Valgest Majast lahkusid, olid nad «täitsa pankrotis». Sel juhul on nad väga eduliselt oma raskustest üle saanud: Bill ja Hillary Clintoni varandus arvatakse ulatuvat tublisti üle saja miljoni dollari, mis kõik on saadud pärast nende lahkumist Valgest Majast, peamiselt astronoomiliste esinemistasude arvelt.
Erinevalt teistest endistest USA presidentidest – Jimmy Carter on silmapaistev erand – on Clintonid kasutanud vara kogumiseks jõuliselt ära oma tuntust ja mõju. Asi ei ole nii palju selles, kuidas nad on raha hankinud, vaid selles, kes on neile maksnud. Kui Bill on sõlminud äritehinguid mõningate kahtlaste rahvusvaheliste tegelastega, siis Hillary on raha saanud kõnedega Wall Streeti firmadele – just nendelesamadele, keda avalikkus vihkab 2008. aasta suure surutise põhjustamise pärast.
See on andnud ideaalse ründevahendi Sandersile, kes valis välja fakti, et Clinton teenis 675 000 dollarit kolme Goldman Sachsis peetud kõne eest. Sandersi rünnak surus Clintoni päris nurka: kui CNNi saatejuht päris temalt, miks ta Goldman Sachsilt nii palju raha vastu võttis, kehitas hämmeldunud Clinton lihtsalt õlgu ja vastas: «Nad ise pakkusid seda.»
Siis on veel skandaal ebaturvalise privaatserveriga, mille ta laskis paigaldada oma koju Chappaquasse New Yorgi osariigis, kust käisid läbi nii tema isiklikud kui ka tööalased e-kirjad – seda ajal, mil ta oli Barack Obama esimeses valitsuses välisminister. 2015. aasta märtsis välja imbunud serveriprobleem on nüüd raskendanud tema valimiskampaaniat, osutades mitte ainult tundetusele, vaid, mis on palju rängem, kaheldavale otsustusvõimele. Kuidas peaks olema võimalik, et ta välisministrina ei teadnud, et võib saada ja võib-olla ka vastata salastatud teavet sisaldavatele kirjadele?
Kui serveriprobleem avalikkuse ette ilmus, peitus Clinton, nagu oli kunagi varem teinud tema abikaasa, juriidiliste nüansside taha: ta ei olevat saanud ega saatnud oma serveri kaudu teavet, mis oli «sel ajal salastatud».
Clintoni keelepruugi uurijad võisid siin kohe midagi kahtlast haista. Selgus, et riigidepartemangul on kaks e-posti süsteemi, üks salastatud ja teine salastamata teabe jaoks, ning ühest teise ei saa midagi saata. Et mitte saata salastatud teavet Hillary eraserverisse, vahendasid abid seda teistmoodi, suuliselt või kirjalike kokkuvõtetena. Ja niimoodi see ei olnudki «sel ajal salastatud».
Ometi leidsid riigidepartemangu inspektorid sadu tema serverisse saadetud kirju, mis oleksid pidanud olema salastatud. FBI juurdlus praegu käib.
Lõpuks tuleb öelda, et ka see, mis pidanuks olema tema kandidatuuri suurim väärtus, nimelt tõik, et USA võib saada esimese naispresidendi, ei ole samuti avaldanud sellist mõju, nagu lootsid nii ta ise kui ka tema nõunikud. Nagu 2008. aastal nii ka nüüd ei soovi väga paljud naised sugugi toetada Clintonit lihtsalt sellepärast, et ta on naine. Nende meelest on juba selline arvamus nende kui oma peaga mõtlevate isiksuste solvav alahindamine. Eriti noored naised toetavad väga innukalt Sandersit, sest neile meeldib tema valimisplatvorm ning nad kahtlevad Clintoni ausameelsuses. Ainuke rühm naisi, kes eelistas Clintonit New Hampshire’is, kus Sanders võitis teda 22-protsendise ülekaaluga, olid vanuses üle 65 aasta.
Viimastel eelvalimistel Nevadas aitas Clintonile oodatult kaasa poolehoid mittevalgete valijate seas, keda on Nevadas tunduvalt rohkem kui Iowas või New Hampshire’is, samal ajal kui Sanders ei ole kuidagi suutnud afroameeriklastest valijaid enda poole võita. Sellel võib olla oma, võib-olla otsustav tähendus demokraatide presidendikandidaadi väljaselgitamisel. Kuid tegeliku selguse saavad anda ikkagi alles valimised ise.
Elizabeth Drew on ajakirjanik ja raamatute autor. Tema viimased teosed on Watergate’i skandaalist kõnelevad «Washington Journal: Reporting Watergate» ja «Richard Nixon’s Downfall».
Copyright: Project Syndicate, 2016.