R, 3.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: õpetame kõik lapsed päriselt ujuma

Postimees
Juhtkiri: õpetame kõik lapsed päriselt ujuma
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Uue plaani tarbeks kõik Eesti lapsed ujuma õpetada peaks riik kindlasti raha leidma. Ka praegu on koolides ujumise algõpetus, ent enamik lastest selle käigus ujuma ei õpi, sest tunde on vajalikust umbes poole vähem. Kõigis koolides ujumist tegelikult õpetatud polegi. Asja tõsiselt kätte võtmine on mitmest küljest kiiduväärne.

Kasu, mis sellest sünniks, on loodetavasti uppumissurmade arvu vähenemine tulevikus, ent mitte ainult see. Teame, et tänapäeva lapsed liiguvad vähem, kui tervisele hea on. Igati mõistlik on avada kõigile lastele tee ühe suurepärase liikumisviisi juurde. Mõelge oma lapsepõlvele. Tikutulega võib otsida inimest, kellele vees ei meeldi, kes vähemalt lapsena vees möllata ei armastanud, külmadel kuudel mere või järve äärde pääsemisest ei unistanud. Ujuma tuleb aga õppida. Kui oskus käes, on kogu eluks valikus suurepärane (rahva)sport, lõõgastumise ja vaba aja veetmise viis. Ujumine arendab lihaskonda, kasvatab kopsumahtu, parandab rühti.

Omal ajal oli tervete põlvkondade imetlusobjekt tosina Tarzani-filmi nimiosatäitja Johnny Weissmüller, kes enne näitlejaks hakkamist oli 1920ndatel võitnud mitu olümpiakulda ujumises. Weissmülleri Tarzani-filme vaatasid lastena veel praegused keskeale lähenejadki. Filmi-Tarzani ujumisoskuse jäljendamine oli aga 1980ndatel ja 1990ndatelgi külmal aastaajal pehmelt öeldes keeruline, sest siseujulaid oli üldse väga vähe ning vaid väga üksikutes koolides leidus basseine, needki üpris väikesed. Nüüd on Eestis siseujulaid arvestataval määral ning oleks vaid loomulik, kui me loodud võimalused just niimoodi ära kasutame, et õpetame kõik Eesti lapsed korralikult ujuma.

Nüüd kurvemate asjaolude juurde. Igal eriti soojal suvel on meil tragöödiaid hoopis rohkem, kui olema peaks. Lehelugudes imestatakse üha uuesti, miks see nii on, püütakse leida selgitusi ja leitaksegi – nii tõepäraseid kui ka mitte eriti tarku. Seletused üksi ei muuda aga maailma. On ka tarvis midagi arukat ette võtta. Kuigi veerandsajandi jooksul on uppumissurmade arv vähenenud, on see meil ikka suurem, kui olla võiks. Veendumaks, et veekogude lähedalgi saab elada ja ellu jääda, pruugib vaid võrrelda Eesti kurbi arve hõimuvellede soomlaste omadega. Miskipärast on nii, et ehkki mitmesaja tuhande järve ja saare maal elavad soomlased sõidavad eestlastest hoopis rohkem paatidega ja küllap ahvatleb vesi neid vähemalt sama palju kui meid, on seal uppumisi selgelt vähem. Põhjusi tuleb otsida harjumustest, veekogude ääres käitumise kultuurist ja küllap ka oskustest. Eesti liigpaljusid uppumissurmasid ei saa kindlasti seletada ainult kehva ujumisoskusega. Väga sageli on mängus alkohol ning ka lihtsalt hooletus ja mõtlematus. Siiski on usutav, et korralik ujumisoskus oleks päästnud nii mõnegi neist, kes vees elu kaotanud.

Märksõnad
Tagasi üles