/nginx/o/2019/02/27/11829583t1h1781.jpg)
/nginx/o/2013/09/04/2046149t1h11e9.jpg)
Kas fosforiidikaevandamine ikka tooks õnne eestlase õue peale, küsib ettevõtja Marek Strandberg.
Marek Strandberg: Rohkem fosforit! Kas see ikka on hea? (4)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõistetavalt on ju üsna valus kogeda seda tõsiasja, et 1997. aastal alla kirjutatud Kyoto protokoll on oma töö teinud. Naftaajastu lõpp pole sugugi roosiline. Need, kes lootsid näha musta ja pruuni äri kontekstis kõrgeid hindu, on pidanud kõvasti pettuma. Nafta pole paraku kaup, vaid osa globaalpoliitilisest vereringest. Eesti võimalus sellel turul mõjutajana kaasa mängida on olnud eos üsna väike.
Asjaolu, et kõrged naftahinnad võimaldasid põlevkivikaevandajail ja sellest õli väänajatel end naftašeikidena kujutada, pole paraku määrav. Naftariikides tuleb naftat maast jätkuvalt, kui sinna näpuga auk torgata või siis veidi keerukamaid puurmistehnikaid rakendada. Eestis ei sünni näppu maasse torgates mingit majandusimet ja valdavalt ameeriklaste arendatud puurimistehnikatest pole põlevkiviäris mingit kasu.
Kuhu kadus keskkonnamõju?
Ometi ootavad need, kes põlevkiviärri sadu euromiljoneid uputanud, oma kasumit. Vaid elektritootmisesse taandumine tunduks kaotusena. On üsna usutav, et nii Viru Keemia kui ka Eesti Energiagi oleks valmis oma õlitööstuse ärilise kaotuse pisarad unustama, kui avaneks uus kaevamislootus. Selleks on loomulikult fosforiit.
Omal ajal põhjavee puhtuse nimel peetud fosforiidisõja mõned elusolevad akadeemilised veteranid on juba kinnitanud, et tegelikult oli lugu põhjavee võimalikust kahjustamisest pigem väljamõeldis. Suur bluff, millega mindi seljatama Nõukogude väetisetööstuse ministeeriumi ahneid plaane. Vahepeal olla aga kaevandustehnoloogiad uuenenud ja kõik palju paremas korras. Tõesti? Põlevkivitööstuse mõju põhjaveele on ju jätkuvalt üsna märkimisväärne.
:format(webp)/nginx/o/2015/12/15/4801289t1h257d.jpg)
Põlevkiviäri on üsna sarnane Putini Venemaal harrastatava majandusmudeliga, kuid sarnasus ei seisne ainult unistuses kõrgest naftahinnast, vaid ka hirmupõhisuses.
Põlevkivist õli tegemise äril oleks vaja olnud mitut edueeldust. Vaid üks neist oli nafta hind maailmaturul, mis müüdi järgi pidi kasvama. Ses mõttes oli ju põlevkiviäri üsna sarnane Putini Venemaal harrastatava majandusmudeliga. Sarnasus ei seisne muidugi ainult unistuses kõrgest naftahinnast, vaid ka hirmupõhisuses: põlevkiviäris käib juba Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest saati jutt, kuidas kaevandamine on ainus tee lahendamaks Ida-Virumaa sotsiaalseid probleeme ja hoidmaks seal stabiilsust. Öäk!
Teine müüt seisnes selles, et põlevkivist saab vaevata teha ahvatlevat kaupa. Olgu see siis vedeldaja masuudile, millega kütta laevamootoreid või meisterdada koguni Eesti oma bensiini ja diislikütust. Komistuskiviks sai ses osas väävel, mille sisaldust ilma märkimisväärse energia- ja rahakuluta vähendada ei saa. Seda müüti oma kütuste võimalikkusest levitati pikalt ja seda vaatamata teadmisele, et rahvusvahelisel merendusorganisatsioonil oli eesmärk vähendada järsult laevamootorite väävliheitmeid.
Kaevandamise ja keemiatööstuse müüdid
Miks räägin fosforiloo juures siiski nii pikalt põlevkivist? Eks põhjus ole lihtne: et näidata, kuivõrd mütologiseeritud ja alusetutel väidetel on lebanud me mäe- ja keemiatööstsus seni. Pole ühtki nähtavat põhjust, miks peaks fosforiäri minema oluliselt teistmoodi.
Ei saagi minna, sest üleilmse mineraalse fosfori vajaduse möödapääsmatuse ning ülitulususe müüt tugineb muu hulgas ka sellele asjaolule, et 2008. aasta paiku tõusis fosforiidi hind 300 ja 400 dollari vahele tonnilt.
Sellest end petta ja lootusi tekitada lasta on ilmne rumalus, aga just seda ongi nüüdseks tehtud ja Eesti ettevõtjate kõrvade vahele istutatud lootus 800 fosforiidimüügimiljardist. Geoloogiliselt võib Eesti aladelt leida sadu, kui mitte enam miljoneid tonne fosforiiti. Kuidas kuskil. Mõnes kohas on need ladestused meetripaksuse kihina, mõnes paksemad. Aga mitte fosforiidi hulk ja selle hind pole peaküsimus, vaid nagu ka põlevkivi puhul, selle tegelik ja jätkusuutlik vajadus.
Selles on põhjust kahelda ja õige mitmel põhjusel.
Fosforitipp ja Nauru näide
Haagi Strateegiliste Uuringute keskus on üllitanud analüüsi, milles näidatakse fosforitipulaadse nähtuse võimalikku olemust. Selle järgi on ajavahemikuks 2030–2050 fosforivajadus kas jõudnud maksimumini või juba vähenemas.
Seda muidugi juhul, kui tavapärane fosforiidiäri ei saa jätkuda. Miks aga peaks, kui üks fosfaatsete kivimite kasutamise riskidest on toksiliste lisandite rohkus neis. Seda on ka nii Eesti kui me lähedase Soomegi fosforimaakides.
Tooraine müüjana ei erineks me eriliselt naurulastest, kelle saarel leidunud 40-50 miljonit tonni mineraliseerunud linnusitta rahaks vahetati ja see omakorda rahva õnnetuseks arutult ära raisati.
Tavaäri jätkudes võib fosforivajadus (arvutatult P2O5 peale) kasvada praeguselt 35 miljonilt tonnilt aastas 2100. aastaks 80 miljonile tonnile. See on muidugi helendav unistus, sest ainult toidukasutuse efektiivsust suurendades saaks inimkonna tuleviku fosforivajadust hoida tasemel 40 miljonit tonni aastas. Seejuures võib seda saavutada mineraalse fosforikasutuse vähendamisega ning korraliku sõnnikumajanduse ja kompostimise juurutamisega. Jah, seda isegi suuremahulise põllumajandustootmise puhul.
Tooraine müüjana ei erineks me kuigivõrd naurulastest, kelle saarel leidunud 40–50 miljonit tonni mineraliseerunud linnusitta rahaks vahetati ja see omakorda rahva õnnetuseks arutult ära raisati. Nauru-laadne tulevik pole just meeldiv perspektiiv.
/nginx/o/2014/02/05/2798320t1h3253.jpg)
Arukana võiksime ju seda fosforiiti siis ka toodeteks, näiteks väetisteks töödelda. See omakorda eeldaks aga keemiatööstuse taasloomist, milleks siinmail paraku investeerimiseeldused puuduvad, nagu ka võime end asjakohastele turgudele pressida. Hapete tootmine, väetisetööstuse möödapääsmatu eeldus, vajaks kõrvale toeks ka muud keemiatööstust.
Mida siis teha?
Minu hinnangul on fosforiturg küll järjekordne rumalusest üleskiidetud võimalus, mis vähegi sisukama analüüsi tulemusena varem-hiljem oma teist palet näitaks. Algul paberil ja siis ka tegelikkuses. Sellega võitlema hakkamine aga paratamatult kasvatab ärilaste himu ja sellest saaks põlevkivitööstuse järel järjekordne inimpõlve vältel tehtud laostav investeering.
Praegu puudub Eestis ka rahvahääletuse mehanism, mis võimaldaks igavesest ajast igavesti lootusetutele ning looduse arvelt elamist soodustavatele projektidele kriipsu peale tõmmata.
Ka fosforiit on me ühisvara, ja juhul kui selle kaevandamine ja müük kõne alla tuleb, tulgu siis niimoodi, et selle müügist suur hulk Eesti kodanikkonnast tulundusühistu kaudu ka kasu saaksid.
Teisalt aga võiks ju ette kujutada, et kogu fosforiidi ja muude maavarade asjus otsuste tegemine olekski rahva asi. Seadus näeb selliseks asjaks ette koguni ettevõttevormi – tulundusühistu. Tulundusühistu võivad moodustada kõik, kes soovivad ühisvara majandamisest osa saada. 100 000 või isegi 200 000 Eesti ühisvaradega tegeleva tulundusühistu liiget on meeletu majandusjõud. 50-eurone osamakse annab juba viie miljoni eurose kapitali. Ka fosforiit on me ühisvara, ja juhul kui selle kaevandamine ja müük kõne alla tuleb, tulgu siis niimoodi, et selle müügist suur hulk Eesti kodanikkonnast tulundusühistu kaudu ka kasu saaksid. Omalaadne kodanikupalk või midagi sellist. Ega see potentsiaalne kodanikupalk mujalt ju ei tuleks kui esmalt ikka loodusvarade kasutamise pealt.
Et miks just tulundusühistu? See on kõige demokraatlikum ettevõtlusvorm – kõigil osanikel on üks hääl ja võrdne majanduslik panustus. Sellel omandijuhtimisviisil on üks oluline eelis: osanikel puudub seadusest tulenevalt võimalus üksteise vara üles osta. Ameerika majandusteadlane ja Nobeli majanduspreemia laureaat Elinor Ostrom on oma aastakümnete vältel tehtud uurimustest ühisvara kasutamises järeldanud üht: et kui riik tsentraalselt ühisvara hallata ja majandada püüab, õnnestub see vaid 40 protsendil juhtumitest, kui sama ühisvara hallatakse kogukondlikult, näiteks tulundusühistuis või muul multitsentrilisel (Ostromi termin) moel, õnnestub 70 protsenti ettevõtmistest.
Riiklikult ja tsentraalselt hallatud põlevkivimajandusi äpardumist on tänaseks nähtud ja kogetud piisavalt.