Kadri Ann Salla: lähisuhtevägivalda teadvustatakse Eestis aina rohkem

Lähisuhtevägivald. Foto on illustratiivne Foto: Tairo Lutter / Postimees

Viimase kaheksa aasta jooksul on Eestis toimunud märkimisväärsed positiivsed arengud lähisuhtevägivalla ennetamisel ja juhtumite lahendamisel, kirjutab siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna nõunik Kadri Ann Salla.

Kõige enam on muutunud arusaam, et vägivald on justkui pere siseasi, kuhu teistel inimestel ja riigil pole õigust ega vajadust sekkuda. Inimesed otsivad aina enam vägivalla puhul abi ja avalikustavad seda ning ka riik tegeleb juhtumite lahendamisega mitmel rindel.

Politsei saab varasemast kaks korda enam teateid

Võrreldes viie aasta taguse ajaga teatatakse politseile lähisuhtevägivalla juhtumitest kaks korda enam ning politsei registreerib neist kuritegudena kolmandiku võrra rohkem. Kui varem sai politsei ööpäevas teada vähem kui 20 juhtumist, siis 2014. aastal jõudis politseisse sama aja jooksul teateid keskmiselt 35 ning 2015. aastal juba 43 juhtumi kohta. Tõusev trend politseistatistikas on hea märk: me ei saa vägivalda vähendada, kui see on peidus kodudes ning hoitud saladus peredes.

Vägivalla vähendamise arengukava 2010–2014 lõpparuande andmeil pöörduvad perevägivalla ohvrid ohvriabitöötajate poole ligi kolm korda enam – kui 2008. aastal tehti seda 1300 korral, siis 2014. aastal juba 3013 korral. 

Samas ei ole alust arvata, et vägivald Eesti peredes ja kodudes on kasvanud. 2014. aasta Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti naistevastase vägivalla uuringu järgi on Eesti elanike kokkupuude lähisuhtevägivallaga sarnane teiste Euroopa maade, näiteks Rootsi, Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia omaga ega ole aja jooksul suurenenud.

Küll aga kinnitab statistika raskete tagajärgedega juhtumite puhul, et oleme säästnud nii mõnegi inimeste elu ja tervise. Kui 2011. aastal hukkus lähisuhtevägivalla tagajärjel 17 inimest, siis 2014. aastal üheksa ja 2015. aastal viis inimest.

Kaheksa aasta jooksul on teadlikkuse ja hoiakute kujundamiseks tehtud arvukalt kampaaniaid, jagatud infomaterjale ning korraldatud seminare ja koolitusi. Kui inimeste käest küsida, kust saaks paarisuhtevägivalla ohver kõige paremini abi, oli mullu MediaBrokeri meediakampaania «Ava silmad» küsitluse levinuim vastus: politseist – nii leiti 48 protsendi paarisuhte- ja 69 protsendi seksuaalvägivalla juhtumite puhul. Samuti annaks valdav osa inimestest soovituse pöörduda oma murega politseisse lähedasele, kes on vägivalla ohvriks langenud.

Ka politsei ise on sellesse oluliselt panustanud, et inimestele appi tulla. 2011. aastal seati politseis lähisuhtevägivalla juhtumid prioriteetseks teemaks, pöörates erilist tähelepanu lastele. Oluliselt muudeti põhimõtteid, reageerimist ning juhtumite üle arvestuse pidamist: iga lähisuhtevägivalla juhtum fikseeritakse ja seda kontrollitakse, tõsisematel asjaoludel alustatakse kriminaalmenetlust, tehakse kodukülastusi ning juhtunust teavitatakse sotsiaalteenistust või ohvriabi.

Sellele kõigele aitab kaasa 2014. aastast kasutusel olev riskiisikute ja -perede aruandekeskkond, mis annab politseile ülevaate piirkonna nendest majapidamistest ja inimestest, kellel on probleeme ja kokkupuuteid politseiga, näiteks seoses väärkohtlemise, koolivägivalla, peretüli või narkojuhtumitega.

Praegu on politsei tähelepanu all üle 18 000 riskiisiku, sealhulgas 2300 alaealist ning 6640 probleemset majapidamist. Detailne andmete kogumine, menetlustoimingud, järelkontrollid ja võrgustikutöö aitab varasemast põhjalikumalt juhtumeid uurida, asjaolusid selgitada ning neile leida ka konkreetsemad lahendused.

Viiendik inimestest on kogenud lähisuhtevägivalda

Kahjuks ei saa vägivalda kiiresti ja kohe vähendada, hoolimata sellest, et sinna pannakse järjest rohkem töötunde, mõttejõudu ja abi. Vägivaldsest suhtest või käitumismustrist on äärmiselt raske välja tulla. Eestis on viiendik inimestest mingil moel lähisuhtevägivalda kogenud, seda ise pealt näinud või on ohver olnud nende lähedane.

Endiselt jäävad paljud vägivallajuhtumid varjatuks ning levinud on ka vägivalda toetavad hoiakud. 2014. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooringus on välja toodud, et iga kümnes inimene peab elukaaslase füüsilist korralekutsumist lubatavaks. Viiendik täiskasvanutest peab perevägivalda pere siseasjaks ning üle poole elanikest peab ohvrit vägivallas osaliselt süüdlaseks (Emori soopõhise vägivalla ja inimkaubanduse ning riskikäitumise teadlikkuse uuringud, 2014).

Et vägivalda lähisuhetes püsivalt vähendada, peame tähelepanu suunama noortele, kelle teadlikkust, hoiakuid ja oskusi on võimalik kujundada veel enne, kui nad hakkavad looma paari- ja peresuhteid. Alates 2013. aastast on siseministeerium toetanud näiteks kiusamisvastast programmi KiVa ning järgmise kuue aasta jooksul investeeritakse ligi miljon eurot käitumisoskuste mängu VEPA levitamisele Eesti koolides.

20 koolis on alustatud noortele suunatud aktiivõppe programmiga Expect Respect Teen Abuse Toolkit, mis hoiab ära kohtingu- ja paarisuhtevägivalda. Programmi tunnikavade ja õppematerjalide järgi koolitundi tehes kujunevad noortel eluterved hoiakud soostereotüüpide suhtes, oskused konflikte lahendada, vägivalda märgata ja abi leida.

Ka politsei annab koolides igal aastal loenguid, töötubasid ja seminare, mis ennetavad koolikiusamist, väärkohtlemist ja kohtinguvägivalda. Just süsteemsele ennetustegevusele koolisüsteemis peame ka tulevikus pöörama kõige enam tähelepanu, et noortel kujuneksid hoiakud ja oskused kasvada vägivallavabalt ja vägivallavabaks.

Spetsialistidele luuakse andmevahetussüsteem, mille toel riskirühmi paremini aidata

Lastele suunatud ennetustegevuse kõrval on äärmiselt oluline hoida neid ka vägivalla nägemise ja kogemise eest. Seetõttu peame koostöös lastekaitse- ja sotsiaaltöötajatega kiiremini ja mõjusamalt abistama peresid, kus esineb vägivalda või sellest saavad osa lapsed. Selleks loome Euroopa Liidu Sotsiaalfondi toel lastekaitse, sotsiaaltöö ja politsei spetsialistidele IT-lahenduse politsei ja sotsiaalteenistuse andmete vahetamiseks, mis läheb maksma 207 169 eurot ning juhtumikorralduse mudeli, mida rahastatakse 400 473 euroga.

2018. aastaks valmib olemasolevate infosüsteemide baasil infovahetussüsteem, mis võimaldab spetsialistidel viivitamata kätte saada koondteavet riskirühma täiskasvanute, laste ja noorte, aga ka perede ja kogukonna probleemide ning seniste sekkumiste kohta. Selle abil saavad lastekaitse- ja sotsiaaltöötajad ning politseinikud inimesi nende probleemide lahendamisel kiiremini ja palju tõhusamalt toetada.

Aastatel 2016–2021 hakkavad vähemalt kümne maakonna või suurema linna spetsialistid kasutama juhtumikorralduse mudelit, mille eeskuju on Suurbritannias rakendatav MARAC (Multi-Agency Risk Assessment Conferences). See mudel pakub lähisuhtevägivalla juhtumite lahendamiseks ja perede abistamiseks riskihindamise metoodikat, aitab koostada sekkumisplaane, hinnata tulemusi ja luua selgeid tegevusraamistikke.

Praeguseks oleme saavutanud sihi, et inimeste hoiakud lähisuhtevägivalla suhtes on muutunud taunivamaks. Nende jäädavaks muutumisel on oluline politsei julgustav roll, et ohvrid või tema lähedased abi otsiks. Lähiaastatel koolitame ametnikke, et anda neile oskused ohvrite vajadustega arvestamiseks.

Aastaks 2020 on seatud eesmärk, et politseinikud on senisest palju teadlikumad kuritegude mõjust ohvritele, oskavad hinnata nende kaitse vajadusi ja korduvalt ohvriks langemise riske ning selgitada austaval ja mittediskrimineerival viisil neile nende õigusi ja võimalusi abi saamiseks.

Oleme viimastel aastatel teinud vägivalla ennetamiseks ja vähendamiseks enam kui kunagi varem. Politsei vaates tunnistavad seda tõusvad numbrid politseisse pöördumiste statistikas ning kriminaalmenetluste arv, aga ka aina suurenev hulk kodukülastusi, järelkontrolle, võrgustikutööd ja koostöökohtumisi. Keeruka ja mitmetahulise vägivallaprobleemi vähendamisel on see aga algus, sest viltuste hoiakute, arusaamade ja käitumismustrite muutmine on pikk ja aeganõudev protsess.