Vene ühiskonnas on langemas oluline kants ehk kindlad, pühad, toimivad, kõikide huve kaitsvad riigi ja ühiskonna institutsioonid, kirjutab Postimehe Moskva kolumnist Jüri Vendik.
Tellijale
Jüri Vendik: Vene ühiskonnas on midagi, mis sunnib teda vahetama vabadust ja eneseväärikust irratsionaalsuse vastu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Pussy Riot ja Pavlenski vaatavad Jekaterinburgi kohtunikku Ivanovat abitult ja kadedalt taamalt. See pole ju midagi muud kui happening, kunstiline akt, mis väärib kohta nüüdisaegse popkunsti entsüklopeedias.» Nii sarkastiliselt kommenteeris üks Vene tuntuimaid blogijaid Rustem Adagamov Vene kohtuniku otsust mõista surma teisitimõtlejast naise arvuti ja hiir.
See 20. veebruari uudis köitis natuke tähelepanu ka Eestis. Üksikema Jekaterina Vologženinova pani kaks aastat tagasi oma lehele Vene sotsiaalvõrgus Vkontakte üles ühe Putini karikatuuri ja ühe pildi Ukraina tüdrukuga ja kirjaga «Surm Vene okupantidele».
Jekaterinal on neli lugejat. Juurdlus kestis 11 kuud, kohus aga neli kuud. Jekaterina peab karistuseks tegema 320 tundi sundtöid, tema koduarvuti ja hiire aga mõistis kohtunik Ivanova hävitamisele.
Tõtt-öelda, terve mõistus (tänapäeva inimeste mõistus muidugi) langes siin teatud määral seadusetähe ohvriks: kuriteo vahend tuleb tõepoolest hävitada. Iseasi, mida kuriteoks tunnistatakse.
Aga uudise pealkiri kõlas isegi rutiiniks muutunud Venemaa veidruste taustal niivõrd, noh, Aafrika moodi, et uudis jäi meelde. Nagu ka Orjoli oblastis elava kooliõpetaja Aleksandr Bõvševi kriminaalasi: tema vallandati ja saadeti paranduslikule tööle Ukrainat toetavate luuletuste eest.
Probleem on aga selles, et tänapäeva lugeja kaleidoskoopiline mõistus ei haara kogu pilti. Seda aga üritavad tema eest ära teha mõned teised.