Jüri Vendik

FOTO: Tairo Lutter

Vene ühiskonnas on langemas oluline kants ehk kindlad, pühad, toimivad, kõikide huve kaitsvad riigi ja ühiskonna institutsioonid, kirjutab Postimehe Moskva kolumnist Jüri Vendik.

Tellijale

«Pussy Riot ja Pavlenski vaatavad Jekaterinburgi kohtunikku Ivanovat abitult ja kadedalt taamalt. See pole ju midagi muud kui happening, kunstiline akt, mis väärib kohta nüüdisaegse popkunsti entsüklopeedias.» Nii sarkastiliselt kommenteeris üks Vene tuntuimaid blogijaid Rustem Adagamov Vene kohtuniku otsust mõista surma teisitimõtlejast naise arvuti ja hiir.

See 20. veebruari uudis köitis natuke tähelepanu ka Eestis. Üksikema Jekaterina Vologženinova pani kaks aastat tagasi oma lehele Vene sotsiaalvõrgus Vkontakte üles ühe Putini karikatuuri ja ühe pildi Ukraina tüdrukuga ja kirjaga «Surm Vene okupantidele».

Jekaterinal on neli lugejat. Juurdlus kestis 11 kuud, kohus aga neli kuud. Jekaterina peab karistuseks tegema 320 tundi sundtöid, tema koduarvuti ja hiire aga mõistis kohtunik Ivanova hävitamisele.

Tõtt-öelda, terve mõistus (tänapäeva inimeste mõistus muidugi) langes siin teatud määral seadusetähe ohvriks: kuriteo vahend tuleb tõepoolest hävitada. Iseasi, mida kuriteoks tunnistatakse.

Aga uudise pealkiri kõlas isegi rutiiniks muutunud Venemaa veidruste taustal niivõrd, noh, Aafrika moodi, et uudis jäi meelde. Nagu ka Orjoli oblastis elava kooliõpetaja Aleksandr Bõvševi kriminaalasi: tema vallandati ja saadeti paranduslikule tööle Ukrainat toetavate luuletuste eest.

Probleem on aga selles, et tänapäeva lugeja kaleidoskoopiline mõistus ei haara kogu pilti. Seda aga üritavad tema eest ära teha mõned teised. 

Nagu näiteks Vene netiväljaande Rus2web ajakirjanikud ja nende küsitletud advokaadid, kes arvutasid välja, et 2015. aasta jooksul algatati Venemaal umbes 200 kriminaalasja internetikasutajate suhtes, kes olid kas kirjutanud või kõigest jaganud-levitanud midagi sellist, mis Vene võimudele ei meeldi.