Kalle Kroon: kapitalism võib pärisorjusest halvem olla

Kalle Kroon Foto: Erakogu

Kumb sotsiaal-majanduslik kord tingis rohkem massiviletsust – kas pärisorjus või liberaalsed kapitalistlikud tootmissuhted ja vabamajandus, kus valitsevaks on vaba turg ja sellega kaasnev tööpuudus, küsib ajaloolane Kalle Kroon.

Ajaloolase Kersti Lusti uurimus näljahädast ja selle sotsiaalmajanduslikest põhjustest 19. sajandil on igati väärtuslik ja tähelepanuvääriv teos andekalt uurijalt, mis sundis omakorda teemat edasi arendama. Ma ei püüa kuidagi ilustada pärisorjuslikku korda, vaid õhutada kaasa mõtlema erinevate sotsiaalmajanduslike korralduste omaduste üle ja võrrelda feodaalseid suhteid kapitalistlikega.

Põhiküsimuste kokkuvõte

Kumb sotsiaal-majanduslik kord tingis rohkem massiviletsust – kas (Eesti alal kuni 1816/19. aastani kestnud) pärisorjuslik kord, kus majanduse aluseks ja keskmeks on  ju töösundus, või liberaalsed kapitalistlikud tootmissuhted ja vabamajandus, kus valitsevaks on vaba turg, kuid sellega kaasneb tööpuudus?

Kumb oli indiviidile maaühiskonnas – ja sinna ju Eesti rahva rõhuv enamik kuulus – parem:

• Kas kuidagi äraelamine, ja see äraelamine on loomult ja õiguslikult püsikindel, kuigi samas suurel määral õigusteta ja sunduse alusel?
• Või elu vabana, kus sundust pole, kuid ka tulevik on ebakindel, ja kus on iga hetk ähvardav langemine massiviletsusse – nälga, n-ö tänavale, rentslisse?

Popse ja pooleteramehi leidus ju pärisorjuse ajalgi, kuid nende osakaal oli sel ajal päristaluperemeeste ehk adratalupoegadega võrreldes alati marginaalne.

Keskajal oli kerjuseid vähe

Rootsi ajaloolane Peter Englund on näidanud oma esseekogus «Mineviku maastikud», et kerjuseid oli keskaegses Euroopas uusajaga võrreldes vähe. Massiviletsuse algusajaks oli just uusaeg, eriti aga muidugi tööstusliku pöörde aeg, eriti 19. sajand alguskümnendeil – esmalt Inglismaal, seejärel kogu Euroopas. Tööpuudusest 19., 20. ja 21. sajandi mõistes saame vaevalt rääkida näiteks 16.–17. sajandil, kui Elbe jõest idas valitses Mandri-Euroopas pärisorjus, mis tähendas töösundust. Masside heaolu seevastu kaldus juba tollal Lääne- ja Põhja-Euroopa kasuks. Ida-Euroopas oli valitsev suurel määral õigusteta olek st ühiskond oli jaotunud hierarhiliseks püramiidiks.

Pärisorjuslikes suhetes tööandjal oli õiguslikult täielik võim oma tööjõu ehk pärisorja üle. Kuid – nagu me näeme seda ka kapitalistlikes suhetes – sama õiguskord kipub olema valitsev ka kapitalistlikes tootmissuhetes, ehkki on samas täiesti pea peale pööratud. Töösundusest on saanud töövabadus. Trumbid aga on endiselt tööandja käes – «kui minu antud nõudmistega ei nõustu, on uute töötahtjate järjekord ukse taga.»

Vabadus ja sundus

Formaalselt on töötamine kapitalistlikes suhetes küll vaba, kuid sisuliselt valitseb sundus endiselt ja isegi märksa eksistentsiaalsemalt (kui ellu tahad jääda).

Kuidas oleks aga sama juht väljendanud end näiteks 17. sajandil? Ja mis põhjusel ta püüdis oma töövõtjaid sunnismaisteks teha? Kehv talupidaja, kes makse ei maksnud, lasti ka pärisorjuslikes tingimustes kohalt lahti. Ta sai vabaks. Ainult et kuhu tal selle vabadusega minna? Uues kohas talu võtmise järel tuli tal jääda taas sunnismaiseks, kes ei tohtinud oma kohalt ilma peremehe loata lahkuda.

Mis siis oli pärisorjuslikus süsteemis olulisem mõtteviis:

1) lasen talupoja lahti, mis sest et ta mu maa eest tasub, sest leian kellegi parema?

2) hoian talupoja kohal kinni, et ta teeks oma tööd, mis mulle kasu toob ja millega ta tasub minu käest saadud maa eest?

Neist esimene klausel on iseloomulik kapitalistlikule turumajandusele, teine aga pärisorjuslikule maaühiskonnamudelile.  Pärisorjusliku süsteemi aegu lisanduvad siia veel riigipoolsed regulatsioonid, mis kohustasid  mõisnikke oma talupoegade eest hoolt kandma. Liberaalses turumajanduses selliseid regulatsioone ei kohta. Siin on kõik «vaba». Sealhulgas ka massiviletsus.

Kas tänapäeva lääne ühiskonna heaolu alusena tuleb näha liberalismi või hoopis demokraatliku ühiskonna reeglite maksvuselepääsu pikema ajavahemiku jooksul, millega käib kaasas ühtne sotsiaal-majanduslik riigikuvand koos oskusliku ja vastutustundliku majanduspoliitikaga? Kas viimati pole taas liberalistliku poole pealt vint üle keeratud?

Vabadus ja tööpuudus

Siit tuleneb ka n-ö suur küsimus: kas tõesti peab inimestele vabaduse andmisega kaasnema tööpuudus? Või teistpidi öeldult: kas tööpuuduse tingib vabaduse andmine? Vaevalt saame rääkida tööpuuduse ja sellest tingitud näljahäda või nälga jätmise tekkest maaühiskonnas seoses mingi järsu masinate kasutuselevõtuga tsaaririigi balti kubermangudes või mujal Venemaal.

Tööpuudus omakorda aga tingibki selle omakasupüüdliku, ahnitsejale ideaalse klausli, millest rääkisin kapitalistliku majandusmudeli puhul – «lasen talupoja lahti, mis sest et ta mu maa eest tasub, sest leian kellegi parema, kes annab veel suuremat kasumit».

Millest õigupoolest on tingitud tööpuudus?

Mis ajast võime rääkida tööpuudusest kui ühiskonda permanentselt saatvast seisundist Euroopas ja eriti Eestis?

Need on minu jaoks küsimused, mis komplekssete küsimustena tuleks esile tõsta ka tänapäeva Eesti ajalooteaduse problemaatilistes uurimissuundades.