/nginx/o/2016/03/01/5110265t1h98ff.jpg)
Nagu paljud meist on kogenud, ei kattu inimeste arvamused teatud nähtuste kohta sageli reaalsusega. Eesti pole siinkohal mingi erand. Minagi olen kogenud stereotüpiseerimist, seda on teinud nii eesti kui ka vene keelt kõnelevad inimesed, kirjutab Nuriyan Navruzova Feministeeriumis.
Nimelt, olen pärit Põhja-Kaukaasiast, Dagestanist. Olen seal sündinud ja kasvanud ning sain seal hariduse. Viimased kümme aastat olen elanud Eestis, harinud ennast edasi, õppinud keelt ja tegelenud aktiivselt Euroopa ühiskonda lõimumisega.
Loomulikult tekitab mu võõrapärane nimi inimestes uudishimu. Ent kuuldes, kust ma pärit olen, järgneb sellele peaaegu alati küsimus: «Mis sa oled muslim või?» Ja seejärel kindlasti: «On see tõsi, et naine on seal eikeegi?»
Näiteks mitu mu venekeelset sõpra kahtlustab, et mu koduõuele on maetud Kalašnikovi automaat. Seepärast tervitavad nad mind kohtumisel sageli suuga automaaditärinat tehes. Teised naljatavad, et mind ei tohi vihastada, sest äkki lasen ma solvajad õhku, karjudes ise «Allah Akbar!». Ilmselt istub neil tugevasti peas stereotüüp hirmsatest Põhja-Kaukaasia terroristidest, kelle kuvandi tekkimisele Vene meediakanalid järjekindlalt kaasa on aidanud. Kõige liigutavam on see, kui mu eesti- ja venekeelsed sõbrad nagu kokkulepitult kanget kaukaasia aktsenti parodeerivad.
Ent tõeliselt vihastab mind hoopis üks teine nähtus – nimelt kaukaaslaste kohta tarvitatav solvav kõnepruuk. Igas seltskonnas leidub tingimata keegi, kelle suust lipsavad välja «tšurkad», «hatšid» ja «tumedad». Enamasti meenutan neile siis, et tänapäeval teab iga haritud inimene, et need väljendid on sama ebaviisakad nagu kutsuda kedagi neegriks. Seepeale tunnistavad nad sageli, et ei tulnud ise selle pealegi – mõelda vaid, kõik ju räägivad nii!
Nii olen ma õppinud kannatlikult lammutama stereotüüpe, mis käivad meie – Põhja-Kaukaasia musliminaiste kohta. Esmajoones tuleb seletada, et araabia- ja muslimimaailma naiste elud moodustavad kirju pildi, mis koosnevad eri situatsioonidest ja sotsiaalsetest kontekstidest. Näiteks Türgis lahutati pärast Atatürki riik ja religioon. Sama ei saa väita teokraatliku, võitlevalt islamistliku Saudi Araabia kohta, kus naised said hääletamisõiguse vaid mõne aasta eest.
Loomulikult olen ma kibedalt teadlik muslimiühiskondade suurimast probleemist, nimelt sellest, et religioon juhib poliitikat ja sekkub inimeste eraellu. Massimeedia kahjuks vaid võimendab seda pilti, luues islami religioonist väljapoole jäävate inimeste teadvuses üheülbalise kuvandi, mille kohaselt on kõik muslimid vaenlased.
On ka tõsi, et pärast kahte Vene-Tšetšeenia sõda, mis puudutasid ka dagestanlasi, muutusid paljud inimesed tuntavalt religioossemateks, paljud naised peitsid end hidžaabidesse. Mu sõbrad on jutustanud sõja ajal üleelatud õudustest – laste, pereliikmete ja teiste lähedaste surmadest. On enam kui loomulik, et pärast sellist traumat polnud neil uskuda kellessegi peale Allahi. Ent selle kõrval on palju naisi allutatud ka ebaõiglaselt jäigale, patriarhaalsele elukorraldusele.
Niisiis, musliminaisi on väga erinevaid. Palju on neid, kellest peetakse igapäevaelus igati lugu ja kelle arvamusel on palju kaalu, isegi kui stereotüüpide küüsis olijad seda ei usu. Naise roll ja staatus erineb konkreetsete riikide kaupa, sõltuvalt kirjaoskuse, hariduse ja majandusliku arengu tasemest.
Leidub ka naisi, kes eelistavad ilmalikumat elustiili. Nad töötavad igasugustel ametialadel, juhivad autot, järgivad moodi, seiklevad ringi ja abielluvad oma armastatutega, mitte nendega, kelle on neile välja valinud nende vanemad. Mis puutub konkreetselt meisse, Dagestani naistesse, siis on meie jaoks väga oluline haridus – see annab vabaduse ja sõltumatuse.
Kokkuvõtlikult võin öelda, et olen muslim ja mu usk on sügav. Aga mul palju lihtsam elada riigis, kus religioon ei ole domineeriv ja naistel on valikuvabadus. Muide, minu taolisi musliminaisi on palju. Seepärast on vaja, et meid võetaks sellistena nagu oleme, et inimesed teadvustaksid meie iseärasusi ja erinevusi ning suudaksid meisse suhtuda stereotüübivabalt. Ja seepärast ei tohikski olla vahet, millist usutunnistust või riietust järgib naine, kandku ta hidžaabi või ranget pükskostüümi. Oluline on hoopis see, millist positsiooni ta endale ühiskonnas soovib ning et ta saaks selle valiku teha iseseisvalt.
Artikli originaal ilmus 1.03.2016 Feministeeriumi vene portaali lehel.
Toimetanud Brigitta Davidjants