Ühel päeval jõuab see teema igaüheni. Siis, kui selgub, et keegi lähedane vajab vanuse või ka süveneva raske haiguse tõttu pidevat hoolt ja tuge. Niisuguseid inimesi on meie seas järjest enam, mis omakorda tähendab, et peame järjest tõsisemalt otsa vaatama väärikat eluõhtut puudutavate küsimuste ringile.
Tervena elatud aastate arv kasvab Eestis jõudsalt. Kui 2000. aastal sündinud mehe keskmine oodatav eluiga on statistikaameti andmetel 65,9 aastat, siis 2014. aastal sündinud mehel on see juba 72,3 aastat. Naistel vastavalt 76,3 ja 81,5 aastat. See iseenesest positiivne trend, mille poole riigi poliitikad püüdlevad, toob vältimatult kaasa vananeva ühiskonna ning sellega seotud mured. Kõnekas fakt: aastatel 2002–2012 kasvas eakate arv hooldekodudes 80 protsenti.
Võimalik, et kõige suurem probleem ongi probleemi kui niisuguse teadvustamine. Siin valitseb sõna otseses mõttes sügav veelahe. Inimesed, kel vaja lähedase eest hoolt kanda, tunnevad probleemi läbi ja lõhki. Alates kaasnevatest emotsionaalsetest aspektidest koha leidmiseni sobivas hooldekodus ja lõpetades sellega, kuidas tasuda kuni tuhande euroni küündivat kuutasu. Seevastu vahetu isikliku kogemuseta inimestele jääb hooldekodude teema, isegi kui eriala asjatundjad selle korraks avalikkuse fookusesse tõstavad, üpris kaugeks.
Tänases lehes kirjeldatud olukord, kus dementsed vanainimesed ja alkohoolikud satuvad hooldekodus ühte palatisse agressiivsete ja ohtlike skisofreenikutega, on karm sõnum tegelikust elust. Paraku on alust arvata, et siin näeme ainult üht jäämäe juhuslikult veepinnale kerkinud tippu. Mõistagi vajavad erinevate probleemidega inimesed erinevat tuge, kuid praegune süsteem ei suuda seda pakkuda. Muide, ka koalitsioonileping lubab kehtestada hooldekodu teenusele riikliku kvaliteediraamistiku ja jälgida sellest kinnipidamist. Kuidas siis sellega siis läheb? Kas paberil on kõik korras?
Võimuliit on lubanud toetada koduhoolduse arendamist, et erivajadustega inimesed tuleksid oma eluga ise toime. Koduhooldus on Euroopa Liidus olnud oluline teema, kuid Eestis saavad seda teenust lähiaastailgi vähesed inimesed.
Riigikontroll on hooldeasutuste ja õendusabi temaatikat käsitledes märkinud, et sotsiaalministeeriumis ei tea üks käsi, mida teine teeb. Tartu Ülikooli sotsioloogia eriala doktorant Häli Tarum kirjutas mullu Postimehes, et valitsusel sisuliselt puudub visioon, kuhupoole eakate hoolekandega liigutakse, ning valdkonda panustatav euroraha ei kulu seetõttu otstarbekalt.
Mullu võttis hooldekodude teema mitme nurga alt jutuks õiguskantsler ning ilmselt tuleb kohendada nii õigusruumi kui ka süsteemi ennast. Kui palju vajame veel drastilisi lugusid ajakirjanduses, et midagi liiguks?