Minu koolieelikust tütred, nagu ilmselt ka tuhanded teised Eesti lapsed, on võtnud juba praegu nõuks saada leiutajaks. Seda eelkõige tänu Leiutajateküla Lottele ja teistele sealsetele elanikele, kelle mänguline eeskuju on kujundamas tervet tulevast põlvkonda. Kas Lotte vaimus üles kasvanud lastel on aga Eestis kohta ja võimalusi oma leiutaja unistust teoks teha?

Teaduse populariseerimisest on Eestis saanud laia kandepinna ja märkimisväärse eelarvereaga tegevus. Saated nagu «Rakett 69», «Labor», «Puust ja punaseks» ja «Kukkuv õun», portaal Novaator ning Rändav Bioklass jõuab igaüheni meist, et meelitada noori teaduspõhise karjääri valikule. On selge, et kõik need ettevõtmised on suuresti maksumaksja kanda ning riikliku strateegia vili, millega tuuakse loodus- ja täppisteadusi sihtrühmale lähemale. Olen nõus, et see on parim viis suunata tulevasi mõtlevaid inimesi nende karjääri alguses, kuid uuesti, kas neil on kohta ja vahendeid, et end tõeliselt Eestis realiseerida?

Jätkuv teaduse rahastamise vähenemine 5,1 protsendi jagu 2016 aastal, keskpärase teaduse juurutamine ja sihitus, mida kirjeldab professor Mart Loogi varasem arvamus («Allakäik või triumf», PM AK 28.11.2015), kus teadusesse suunatud ressursid on justkui toimetulekutoetus teadlastele, kes saavad küll elus püsimiseks palgaraha, kuid napib vahendeid sisulise töö tegemiseks.

Rääkisin Eestisse tagasi pöördunud teadlasega, kelle ETAGi personaalne uurimistoetus kiideti küll heaks, kuid toetust vähendati kolmandiku võrra. Sellega võeti ära võimalus värvata tudeng(eid) ning teha konkurentsivõimelist teadustööd, sest igakuiseks opereerimiseks jääb 870 eurot! See on laboris kommiraha. Kutsume küll talendid koju, kuid ei võimalda neile vahendeid leiutamseks. Seda nimetangi teaduslikuks toimetulekutoetuseks. Teine tõestus on Mobilitas Plussi programm aastateks 2016–2020, mille käigus plaanitakse Eestisse tagasi kutsuda ligikaudu 100 teadlast, võimaldades neile konkurentsipõhiselt taotleda maksimaalselt 34 650 eurot aastas (etag.ee). Summast tuleb maha arvestada 20% katuseraha, millega ülikool maksustab iga väljastpoolt rahastatud projekti. Järele jääb teadlase endi palgafond, mis ei võimalda veel teha ühtegi sisukat katset leiutamise suunas. Näen, et siin on jõutud küll ümmarguse numbrini 100, kuid mitte aga sisuni.

Mait Raava ütleb targalt, et tulevikku vaadates on oluline, et majandus oleks enam teadmispõhine kui tehnoloogiapõhine («Me peame julgema teadustippe välja valida ja neile panustada», novaator.err.ee 28.12.2015). Olen veendunud, et teadlane peab oskama leiutada ning olema selles erakordselt osav. Leiutamise all pean silmas probleemile teaduslike meetoditega väljapaistva lahenduse otsimist – seni puudunud kirjelduste, analüüside ja meetodite otsimist. Klassikaline leiutis on kirjeldatav patendina, mis nõuab strateegiliselt hästi juhitud intellektuaalse omandi kaitsmise protseduuri. Mõlemal juhul peab leiutis olema ainulaadne ja revolutsiooniline, sest vastasel juhul on kõrgharidusega inimene lihtsalt kaua koolis käinud kodanik, mitte teadlane.

Teadlase karjääri kõrvalt olen Tartu Tamme gümnaasiumi vilistlasena aidanud Eesti ühel parimal bioloogiaõpetajal Urmas Tokkol teha biotehnoloogia praktikume, seda juba kümme aastat. Aastate jooksul oleme aidanud enam kui poole tuhandel gümnasistil kokku puutuda geenitehnoloogiaga ja suunanud neid valikutes. Liigume kursil, mis tundub õige, sest Tamme gümnaasium veereb juhtiva loodusteaduste kooli niši poole. Viimaseks tõestuseks on õpilaste ja juhtkonna ühistegevus nimega «Tamme geeniklass», et saaks kooli õppelaboris teha kaasaegseid biotehnoloogia praktikume. Olen oma kooli aidanud seetõttu, et teaduse populariseerimine ongi äge ning annab minule enam kui sotsiaalselt kasuliku ajatäite. See on elustiil, mis täidab paar nädalat minu aastast kvaliteetajaga õpilaste keskel ning nende ees.

Kui nüüd kombineerida teaduse populariseerimine ja leiutamine, siis üksi võttes on mõlemad jätkusuutmatud. Kui leiutamine kõige laiemas mõttes on ahta kandepinnaga ehk noored ei otsusta teaduspõhise karjääri kasuks, siis on leiutavaid ajusid vähem ning Eesti teadussüsteemis olevad tippkohad täituvad tömbimate, kuid usinamate teadlastega. Populariseerimine üksi, ilma leiutajate koorekihi olemasoluta on enesele valetamine ning eesmärgi teenimine, mida tegelikult pole. Olukorras, kus leiutavate teadlaste kiht on õhuke ja teadus projektipõhine, tuleb seda tunnistada ning asendada peenhäälestamine sisulise tegevustega.

Jõudsin rahani. Pannes rahapaki lauale, ei teki selle kõrvale väljapaistvat ideed, kuid seevastu raha puudumisel jäävad ideed viimistlemata ning teadlane kümme korda rikkamaks ja kuulsamaks saamata. Teisisõnu, leiutamiseks ning uute oluliste teadmiste ja oskuste kirjeldamiseks on vaja teadlasel rahalist puhvrit, millega ta saaks teaduslikku uudishimu rahuldada ja tekkinud säravat ideed testida. Toon näite. Olen viimased neli aastat töötanud Stockholmi Karolinska Instituudis ning möödunud aastal puutusin kokku tehnoloogilise väljakutsega, mis tundus esmapilgul võimatu, kuid väga huvitav. Nimetan seda nüüdseks registreeritud kaubamärgi järgi Globiini lukuks (GlobinLock i.k). Võtsin esimeste eksperimentide jaoks aega ja raha oma teadustöö kõrvalt. Nelja kuuga sai selgeks, et tegemist on tõsise leiutisega. Järgnevalt valmistasime taotluse Rootsi Strateegilise Finantseerimise Fondile ning kui olin komisjoni ees 45 minutit sirgelt seisnud, esitlenud leiutist ja vastanud küsimustele, saime vajalikeks katseteks ja patenditaotluse esitamiseks 100 000 eurot. Tunne oli hea, sest olime saanud kogenud teadushindajad nõusse, et meie idee on väga hea ning see väärib rahastust. Mõne kuu möödudes olid peamised katsed tehtud ja patenditaotlus saadetud Rootsi Patendiametisse. Edasi järgneb litsentsiga seotud turundus, veel veenvamad katsed laboris ning eesmärk publitseerida oma eriala tipp teadusajakirjas, mis on iga leiutaja unistus.

Minu leiutis ei oleks jõudnud kuhugi, kui poleks olnud vahendeid esimest ideed testida, teha katseid kiirelt ja lugemata teadusraha. On oluline märkida, et selle leiutise tarvis eraldatud rahasumma ei kulunud kõik ära. Tegelikult suutsin sihtmärgipäraselt leida rakenduse vähem kui poolele summale, kuid mis sai ülejäänud rahast?

Kui sain kõnealuse patenditaotluse majast välja, pöörasin pilgu sahtlis olevale meetodile, mis samuti vajas leiutamist. Nimetan seda meetodit lihtsalt TAC (Targeted Allele Counting i.k). Siin oli ainult paljas idee ning visioon. Tarvis oli leida molekulaarsed lahendused, mis viiks meid eesmärgile. Täna võin tutvustada kümmet versiooni, kuidas seda tulemust ei ole võimalik saavutada, kuid see ei maksa midagi. Oluline on üheteistkümnes versioon, mis andis kuue kuu töö järel oodatud läbimurde ning edasise perspektiivi mitmetele rakendustele, mis võivad jõuda lähiaastatel ka Eesti tervishoidu ja geenitesti sektorisse. Eelnev teekond on väärt omaette lugu, kuid kokkuvõte selle näite põhjal on, et leiutamiseks ning uute ideede testimiseks jätkusuutlikus vormis on teadusraha puhver hädavajalik. Teadlastele pole eelnevas suurt uudisväärtust, kuid ametnikele, kes rahavoogu suunavad, on see kindlasti kasulik elutarkus.

Ühtede häda on teisele kordaminek, seda võib öelda uudise kohta, milles Zika viiruse vaktsiini kandidaadi lubamise eest eraldati TÜ reservfondist 30 000 eurot ja sama palju TÜ tehnoloogiainstituudist. Üllas tegu, kuid kas siin pole tegu turundusega, kus lubame kahe kuuga teaduslikku toodet, mida pole seni 70 aastat tuntud viirusele veel tehtud? Õnne tegijatele!

Märgiliselt on eelnev muidugi oluline, seetõttu teen järgnevad ettepanekud:

  1. luua ülikoolide juurde fond, mis toetaks uusi leiutisi regulaarselt ning annaks leiutajatele mobiilsed vahendid pealtnäha ülioluliste ideede testimiseks. Iga kuu alguseks oleks oodatud leiutiste kirjeldused ning kuu lõpus toimub hindamine komisjoni ees. Jätnud sügava mulje ja faktilise tõestuse idee väljapaistvast väärtusest, saab teadlane pooleks aastaks 50 000 eurot. Summa sisaldaks leiutaja palgaraha, vahendid katsete tegemiseks ning patenditaotluse esitamiseks. Oluline on, et raha saaks taotleda võrdsetel alustel nutikad tudengid, teadlased ja akadeemikud ning sellelt ei peaks maksma ülikoolide katuseraha.
  2. Vaadata üle senine praktika, kus ülikooli töötaja leiutise kuulub asutusele. Jah, teadlane saab oma leiutamise töö eest palka, kuid on selge, et motivatsioon võib sarnaselt palgaga lihtsalt otsa saada. Nagu ka minu varasem näide ilmestas, leiutamine on tihti teadlase «põhitöö» kõrvaline hobi ning kaugel projektipõhisest teadustegevusest. Kompromiss võiks olla, et patent kuulub kahasse teadlasele ja ülikoolile.
  3. Ülikoolid peaksid vaatama sisuliselt, mida teeb teadus- ja arendusosakond. Sirvisin TÜ ja TTÜ kodulehekülgi, milles jäid silma kümned nimed, kuid sealjuures kõige elementaarsemat infot patendi kui peaasjalikult ainukese kaitstava intellektuaalse omandi vormi kohta polnud kuskil. Ehk leiaks nendes osakondades töötavad inimesed veel sisukamat rakendust, kui teadlased toodaksid ka tegelikult patendiväärilisi leiutisi. Kehtivas korras, kus ülikoolid on patendi litsentsi müüjana kogenematud, ei tohiks nad võtta jõupositsiooni intellektuaalse omandi kuulumise osas.

Küsimusele, mille arvelt patendi-fondi rahastada, on lihtne vastata. Limiteeritud raha korral tuleb lõpetada teaduslike toimetulekutoetuste süsteemi viljelemine, sest teadusraha on heade leiutiste tegemiseks, mitte aga sotsiaalne abivahend tööpuuduse vältimiseks kaua koolis käinud inimestele. Samuti on tervitatav osaline õppesuundade liitmine, et vabastada enam vahendeid teadusele endale, mitte dubleerimisele ja taristu ülalpidamisele.

Leiutamine ehk kõige enam lisandväärtust tootev teaduslik tegevus vajab mõningaid muudatusi senises tavas. Eelkõige on tarvis mobiilseid vahendeid väga heade ideede kiireks viimistlemiseks. Teiseks, vaadata üle leiutaja motivatsioonipakett, milles loodav intellektuaalne omand kuuluks osaliselt ka leiutajale. Ja kolmandaks, ülikoolid peavad võtma sihi, mille käigus omandatakse oskus vääristada leiutisi ja nende loojaid litsentside turustamise kaudu.

Seisus, kus meil on suurepäraselt toimivad teaduse populariseerimise kanalid, oleme siiski olukorras, kus leiutamiskauge projekti- ja toimetulekuteadus nullib populariseerimise eesmärgid. Tegelikult petame oma tulevast põlve, kes on üles kasvanud Lottet ja Leiutajateküla eeskujuks võttes. Meie kõigi Leiutajateküla sureb selleks ajaks, kui nemad suureks saavad, lihtsat välja.

Kaarel Krjutškov, PhD, on Tartu Ülikooli molekulaardiagnostika taustaga teadlane, kes praegu töötab Tervisetehnoloogiate Arenduskeskuses Tartus ja Rootsi Karolinska Instituudis Stockholmis.