Ele Russak: tegelikult saadetakse EList välja keskmiselt vaid ligi pool lahkumiskohustusega välismaalastest

Belgia politsei ja kinni peetud migrandid Foto: SCANPIX

2014. aastal sisenes Euroopa Liitu seadusliku aluseta rekordarv, üle 280 000 välismaalase. Rändesurve kasvas veelgi 2015. aastal, mil ainuüksi novembri lõpuks oli registreeritud 1 553 614 ebaseaduslikku välispiiri ületajat, kirjutab siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna ebaseadusliku rände nõunik Ele Russak.

Peamiselt Vahemere piirkonna ja Lääne-Balkani liikumistee kaudu kulgev põgenike sisseränne pole seni Eesti välispiirile vahetut mõju avaldanud. Küll on aga ka Eestis ebaseadusliku rände juhtumid olnud viimastel aastatel tõusutrendis. Valdavalt on tegemist ebaseaduslike sisserändajatega Venemaalt, SRÜ riikidest (Ukrainast, Armeeniast) ning Aasia riikidest (Vietnamist).

Eesti turvalisuspoliitika põhisuunad aastani 2015 seadsid siseministeeriumi valitsemisala ülesandeks illegaalse immigratsiooni tõhusama ennetamise, tõkestamise ja avastamise. Põgenike massiline sisseränne on aga tõsine proovikivi nii Euroopa solidaarsusele kui ka Euroopa Liidu ühtsele piirikontrolli-, varjupaiga- ja sisserändepoliitikale.

Inimeste vaba liikumine saab toimida juhul, kui säilib liikmesriikide vaheline usaldus, et Euroopa Liidu õigusaktidega kehtestatud nõudeid ühiselt täidetakse. Teisalt ei piisa rändeprobleemide lahendamiseks ainult riigisiseste seaduste muutmisest ja rakendamisest.

Ebaseadusliku rände tõmbe- ja tõukepõhjustega tegelemiseks on vaja toimivat koostööd sisserändajate päritolu- ning transiidiriikidega. Seetõttu tuleb rändepoliitika eesmärkide täitmisesse senisest enam kaasata ka välis-, julgeoleku-, arengukoostöö-, tööhõive- ning sotsiaalpoliitika valdkonnad.

Euroopa Liidu tagasivõtupoliitika vajab tõhustamist

Alates 2008. aastast on Euroopa Liit jõudsalt tegelenud liikmesriikide rännet puudutavate regulatsioonide ühtlustamisega. Nõukogu direktiiviga 2008/115/EÜ kehtestati liikmesriikides ühised reeglid ebaseaduslikult riigis viibivate välismaalaste tagasisaatmiseks. Direktiiv kohustab kõiki  liikmesriike tagama, et välismaalane, kellel pole õigust Euroopa Liitu jääda, lahkuks siit ettenähtud tähtaja jooksul.

Praktikas suudetakse Euroopa Liidust keskmiselt välja saata siiski vaid 40 protsenti lahkumiskohustusega välismaalastest. Kuigi Eesti väljasaatmiste täideviimise protsent on äärmiselt kõrge, ulatudes 2014. aastal üle 90 protsendi, annab see pigem tunnistust sellest, et siiani pole me pidanud eriti välismaalasi välja saatma riikidesse, millega Euroopa Liit pole suutnud toimivat tagasivõtukoostööd luua. Nimelt sõltub väljasaatmiste edukus esmajoones väljasaadetava kodakondsusjärgse riigi soovist oma kodanik tagasi võtta.

Rändekriis on näidanud, et ebaseadusliku sisserände ohjeldamiseks on vaja tagada stabiilsus ja areng rände päritoluriikides. Ainult nii on võimalik takistada inimeste lahkumist oma kodudest ja luua riikidevaheline koostöö, et siin illegaalselt viibivad välismaalased saaksid kodumaale tagasi pöörduda, kartmata ohtu oma elule. Selleks on Euroopa Komisjon käivitanud hädaolukorra usaldusfondi, kuhu on Euroopa Liidu eelarvest ja Euroopa Arengufondist eraldatud 1,8 miljardit eurot ning millesse Eesti panustab täiendavalt 150 000 euroga.

Samuti kiideti Valletta tippkohtumisel 2015. aasta novembris heaks tegevuskava, et parandada Aafrika riikide suutlikkust rände haldamisel ja arendada koostööd ebaseadusliku rände tõkestamisel ja ennetamisel, inimeste tagasisaatmisel ja tagasivõtmisel.

Teine põhjus, miks välismaalase väljasaatmine tihti ebaõnnestub, on riikide suutmatus takistada illegaalsete immigrantide edasiliikumist teistesse liikmesriikidesse. Aina kasvavale põgenike hulgale sobivate kinnipidamis- ja majutuskohtade leidmine ning nõutavate tingimuste tagamine on liikmesriikidele suur väljakutse.

Siseministeerium alustas juba 2009. aastal ettevalmistusi uue kinnipidamiskeskuse rajamiseks. Valitsuse tegevusprogrammi 2015–2019 järgi peaks keskus valmima 2018. aastal, mil kontrollitakse muuhulgas kinnipidamistingimuste vastavust Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õiguse nõuetele Schengeni hindamiste raames. Keskus ehitatakse Rae valda Soodevahe külla ning see mahutab 120 inimest.

Kuid Schengeni hindamine pole ainus järelevalvemehhanism kinnipidamiskeskusesse paigutatud välismaalaste inimõiguste kaitse üle. Harkus asuvasse kinnipidamiskeskusse, kus hetkel majutatakse halduskohtu loal umbes 70 väljasaadetavat ja varjupaigataotlejat, teostavad pidevalt kontrollkäike nii õiguskantsleri, Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee, kui ka rahvusvaheliste organisatsioonide esindajad näiteks Eesti Punasest Ristist ja UNHCRist.

Tagame keskustes viibijatele viisakad elutingimused

Võttes arvesse kontrollkäikudel tehtud soovitusi, suurendatakse järgnevatel aastatel Euroopa Liidu Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi rahastusel kinnipidamiskeskuse arsti- ja õendusteenuse mahtu 495 110 euro ulatuses ning laiendatakse vaba aja veetmise võimalusi. Samuti pakutakse selle aasta sügisest kõikidele kinnipidamiskeskuses viibivatele välismaalastele individuaalset nõustamist, et paremini informeerida kinnipeetavat tema õigustest ja kohustustest ning leida lahendusi tekkinud küsimustele.

Tähelepanu tuleb pöörata ebaseadusliku rände tõmbepõhjustele

Põhiline tegur, mis meelitab ebaseaduslikke sisserändajaid Euroopa Liitu, on võimalus saada siin illegaalina viibides tööd. Selle vastu võitlemiseks võeti 2011. aastal Eesti õigusesse üle Euroopa Nõukogu direktiiv 2009/52/EÜ ehk niinimetatud sanktsioonide direktiiv, millega muudeti seadusliku aluseta välismaalasele töötamise võimaldamine kriminaalkorras karistatavaks.

Sanktsioonide direktiivi eesmärk pole ainult tööturu kaitsmine ebaseadusliku töötamise eest, vaid ka inimkaubanduse tõkestamine. Europoli raske ja organiseeritud kuritegevuse 2013. aasta raporti kinnitusel võivad illegaalsed immigrandid kergesti sattuda tööalase ärakasutamise ohvriks. Samas ei julge nad politseile kuriteoteadet esitada hirmust väljasaatmise ees, töö tegemiseks vajaliku kvalifikatsiooni puudumise või vähese õigusteadlikkuse tõttu.

Kui Europoli andmeil registreeriti 2013. aastal Euroopa Liidus 3315 inimkaubanduse ohvrit, siis 2014. aastal tõusis see näitaja juba 4185 ohvrini, kellest kolmandate riikide kodanikud moodustasid 29 protsenti.   

Selleks, et avastada tööorjuse juhtumeid, peab riik suurendama järelevalvet välismaalaste töötamise üle. Politsei- ja piirivalveamet on juba tihendanud koostööd maksu- ja tolliameti ning tööinspektsiooniga, viies läbi ühiseid kontrollkäike ja arendades ametkondade vahelist analüüsivõimet. Kasvav tööjõupuudus võib edaspidigi suurendada ebaseadusliku töötamise riski, mistõttu on koostöö edendamine nii teiste ametkondade kui ka tööandjatega võtmetähtsusega. 

Euroopa Liitu tabanud rändekriis näitab, et üleilmastunud maailmas ei saa rändeprobleemidest jääda kõrvale ükski riik. Et inimeste liikumine oleks hästi juhitud ja turvaline, on järgnevate aastate liikmesriikide siht just poliitikavaldkondade sidususe loomine.