Statistikaameti peametoodik Ene-Margit Tiit.

FOTO: Heiki Rebane / BNS

Eestis on viimase sajandi jooksul tehtud üsna mitu haldusreformi. Enamasti on nende eesmärk olnud halduskorralduse lihtsamaks, selgemaks ja loogilisemaks muutmine. Nii kaotati Eesti Vabariigi esimese haldusreformiga «lapivallad», st lahustükkidest koosnevad vallad, mis olid pärand mõisaajast. Linnade, alevite ja alevike puhul taotleti mõistlikke rahvaarvu piire – näiteks nõuti, et linnas oleks vähemalt 2000 elanikku, ja kui linn elanikke kaotas, siis kaotas ta ühtlasi linna staatuse. Eesti Vabariigi haldusreformide puhul püüti omavalitsuste soove arvestada, kuid alati pole see õnnestunud ja mõningad liitmised on tehtud kohustuslikus korras.

Tellijale Tellijale

Praeguseks Eestis kujunenud halduskorraldus on kõike muud kui lihtne ja selge: osa linnadest ei ole pärislinnad, vaid vallasisesed linnad, kusjuures see pole seotud linna elanike arvu ega linna tähtsusega – vallasisene on isegi ühe Eesti suurima maakonna, Ida-Virumaa keskus Jõhvi, sellest üle kümne korra väiksemad ääremaa linnakesed Mõisaküla ja Kallaste on aga pärislinnad. Linnade suurusevahemik on mitmesajakordne alates kaheksasaja elanikuga Mõisakülast kuni neljasaja tuhande elanikuga Tallinnani. Kohtla-Järve linn on tõeline «lapivallad», koosnedes mitmest eraldiseisvast tükist, nn linnajaost. Linnajagudest koosneb ka Tallinn, kuid siin on asi mõistuspärane: Tallinna linnajaod külgnevad üksteisega, nii et Tallinn on terviklik linn. Ka alevitega on asi huvitav: enamasti ühtivad alevid samanimelise vallaga, aga Vändras on kaks valda – alev-vald ja ilma alevita vald, mõlemad iseseisvad haldusüksused.

Nagu linnade, nii ka külade puhul on suuruse varieeruvus väga suur, küla elanike arvu väikseim võimalik väärtus on null – loenduse andmetel oli Eestis sada sellist küla, kus pole püsielanikke, lisaks leidub hulk ühe-kahe elanikuga külasid ja tagatipuks on kümmekond küla, kus on elanikke üle tuhande. Külade ja linnade-alevite vahepealsed asustusüksused on alevikud. Ekslikult on väidetud, et alevikud tekkisid nõukogude ajal. Vastupidi, ka alevik on Eestis sajanditevanune asulatüüp, mida on määratletud maapiirkonnas paikneva asulana, mille elanike peategevusala ei ole põllumajandus. Nõukogude ajast pärinevad aga mitmekorruseliste kortermajadega hoonestatud majandikeskused, samuti suvila- ja aianduskooperatiivid, nn väikekohad. Hoolimata asulate mitmekesisusest kuulub siiski iga Eestimaa punkt mingi linna või valla koosseisu.