Aimar Ventsel: Venemaa, kõige postmodernsem maa?

Aimar Ventsel Foto: Peeter Langovits

Hiljuti toimus Venemaal kaks kohtuprotsessi, mis vähemalt minu jaoks tõid kaasa ebatavalised kohtulahendid. 12. veebruaril lõpetati Nižni Novgorodi arbitraažikohtus üks võlanõue. Vene Õigeusu Kirik oli tellinud ehitusfirmalt katlamaja ehituse, jäi aga jänni maksmisega. Osapooled leppisid kokku, et pool võlast, 200 000 rubla, ei maksta mitte rahas, vaid palvetes.

Niisiis kohustus kogudus firma ja tema omanike heakäigu nimel palvetama. Mõned päevad hiljem mõistis Jekaterinburgi rajoonikohus naisterahva süüdi ekstremismis. Üksikema oli sotsiaalmeedias postitanud ja laikinud Ukrainat pooldavat ning Kremlit kritiseerivat informatsiooni. Kohus otsustas, et lisaks tingimisi karistusele ning rahatrahvile tuleb hävitada naise sülearvuti ja selle hiir.

Mõlemad lood on justkui pärit etnoloogia/antropoloogiaõpikust esmakursuslastele. Põhimõtteliselt on siin tegemist religiooniantropoloogia valdkonda kuuluvate juhtumitega, kus piir materiaalse ja mittemateriaalse maailma vahel muutub häguseks. Esimesel juhul antakse palvetele majanduslik mõõde ehk rahaline väärtus. Kusjuures Venemaal ongi palvetel see olemas. Kes on sealmaal kirikusse sattunud, see on ka näinud seinal olevaid hinnakirju, kui palju üks või teine palve maksab. Nüüd on aga riik tunnustanud palvet kui rahaliselt mõõdetavat vahetusekvivalenti. 1960ndail kirjutas briti-lõuna-aafrika antropoloog Max Gluckman kaks tähtsat raamatut Aafrikas asuvast Barotse kuningriist. Selles riigis oli kuningas vahelüli jumalate ja rahva vahel. Rahvas maksis makse, tasudes sellega kuninga palvete eest ehk osteti jumalate soodne suhtumine.

Teisel juhtumil on tegemist klassikalise tõrjemaagiaga. Elutule asjale antakse omadusi, mis teevad ta elusaks. Mis põhjusel iganes, ent kohus otsustas, et arvutihiir on ohtlik ning tuleb hävitada. Arvuti ja tema hiire hävitamisega likvideeritakse ka ohuallikas, milleks on ekstremismi levik Venemaal. Lugege Mary Douglast, kelle «Puhtus ja oht» avaldati hiljuti eesti keeles.

Nii mõnigi analüütik nimetab Venemaad postmodernseks maaks, kus üritatakse ühendada eri ajastud. Turumajandust kombineeritakse kristliku traditsionalismiga ning 19. sajandi imperialistliku keelega. Nüüd lisati veelgi varasem kiht, institutsionaliseerides hõimuühiskonna praktikad. On vist jah väga postmodernne?