Sirje Niitra: kõikjal lokkav roppus (7)

Sirje Niitra
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sirje Niitra
Sirje Niitra Foto: SCANPIX

Ma ei arva, et oleksin töölisperekonnas sirgunud lapsena kuidagi vati sees kasvanud. Olen näinud ja kuulnud mõndagi. Samas on asju, millega ei suuda senini leppida. Üks neist on ropendamine, teine ilma põhjuseta võõraste inimeste ees enda paljaks koorimine.

Mul on vist vedanud, sest minu tutvuskonnas tõesti ei ropendata – kurat on vist kõige kõvem sõna, mida kasutatakse. Muidugi ei saa ma välistada, et minugi lapsed ja lapselapsed vahel mõnd hulga vängemat väljendit ei pruugi, sest kõik halb ja keelatu hakkab hästi külge, kuid loodan, et see läheb neil mööda.

Oleme abikaasaga sageli kimbatuses, kui plaanime minna teatrisse mõnd uuslavastust vaatama. Me tahaks teada, kas seal ropendatakse või põhjuseta alasti mööda lava aeletakse. Sest meile selline asi ei meeldi. Sel põhjusel ei lähe me ka ülipopulaarset «Klassikokkutulekut» kinno vaatama. Nii mõnigi filmi vaadanu on toonitanud, et allapoole vööd naljadega seal kokku ei hoita. Ehkki idee on hea ja näitlejad meie parimad, ei julge pettumuse hirmus kinopiletit ostma minna.

Kindlasti on kunsti, kus alastus on omal kohal. Nõustun sellegagi, et mõnes lavastuses ei pääse kangematest väljenditest, sest elu ise on ju kahjuks selline. Kuid ma taunin roppuste pikkimist etendusse ilma mingi olulise põhjuseta. Lihtsalt sellepärast, et nii on äge. Ja tõesti, olen istunud etendusel, kus ohtralt naerdakse iga vähegi nilbema väljenduse peale, ja see vähendas saadud elamuse väärtust veelgi.

Ohjeldamatut ropendamist võib kohata igal pool: sotsiaalmeedias, kirjanduses, teleekraanil.

Mulle, ja usun, et paljudele teistelegi, tundub valimatu kõnepruugi ja labasuste laval kasutamine isiklikult solvav. On tunne, et mind peetakse rumalaks, harimatuks ja madalate tungide küüsis vaevlevaks isikuks, kes ma sugugi olla ei taha.

Mulle meeldiks, kui sellise etenduse eelreklaamis oleks hoiatus: selles etenduses ropendatakse. Siis ma ei läheks. Poole tüki pealt ära tulla pole viisakas, aga kannatada tundide kaupa labasusi on paras piin. Eriti siis, kui see etendusele midagi juurde ei anna – pigem võtab ära. Teatrisse ja kinno minnakse ju ikka meeldivaid elamusi saama.

Ega see pole üksnes teatrimaailma probleem. Ohjeldamatut ropendamist võib kohata igal pool: sotsiaalmeedias, kirjanduses, teleekraanil. Tundub, et mõne vägisõna teksti sisse pikkimine on popiks saanud. Tahaks uskuda, et see «Vaat, kus ütles!»-mentaliteet ajapikku siiski möödub ja austus korrektse eesti keele vastu taas ausse tõuseb.

Paljast keha võib eksponeerida ja voodistseene näidata küll, kuid seegi peab olema esteetiliselt nauditav ehk see ei tohiks olla kole ja labane. Sellest reeglist sageli kinni ei peeta. Vahel hakkab lausa kahju näitlejaist, keda sunnitakse sadade silmapaaride ees riidest lahti võtma ilma tunnetava kunstilise eesmärgita, kuna arvatakse, et see publikule meeldib. Aga alati ja kõigile ei meeldi ju.

Meelega ei toonud selles loos näiteid, sest usun, et neid on igaühel endal. Teiseks ei tahaks kellelegi liiga teha lootuses, et ropendamiseks on neil mingi hea põhjus olnud.

Kommentaarid (7)
Copy
Tagasi üles