Eduka haldusreformi eelduseks on, et uutesse volikogudesse saavad valituks inimesed, kes hoolivad kõikidest omavalitsuse territooriumil elavatest inimestest, kirjutab riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Kalle Laanet (Reformierakond).
Kalle Laanet: haldusreform on inimeste jaoks
29. veebruar 2016, 14:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba 20 aastat on räägitud kohalike omavalitsuste ühinemistest, mis peaks ühelt poolt vähendama bürokraatiat, teisalt aga parandama avalike teenuste kvaliteeti. Selgeks on räägitud põhimõte, et riik ja omavalitsus peavad olema efektiivsed ning maksumaksjale jõukohased ülal pidada. Eesmärk on suurendada omatulusid, et kohalik omavalitsus saaks ise teha rohkem valikuid. Detailse üleriikliku tegevusplaani elluviimine on aga aastatega takerdunud poliitilistesse vaidlustesse ning aruteludesse selle üle, mida ja kuidas täpselt teha.
Alates 2004. aastast on riik pakkunud valdadele ka ühinemistoetust, kuid kontuurkaartide joonistamisest palju kaugemale pole ühinemissammude astumises jõutud. Tõsi, omas tempos on omavalitsused siiski piire laiendanud ja avalikud teenused koondunud suurematesse keskustesse. Siiski on iga piirkond ajanud oma asja ning ühtne ja terviklik kaart on siiani auklik.
Tänaseks on olemas koalitsiooni ühtne poliitiline tahe. Minister Arto Aasa (Reformierakond) eestvedamisel on valminud üleriiklik plaan koos täpse ajakavaga, kuidas haldusreform peab lõpuks tehtud saama. Valitsus on seadnud tähtajaks käesoleva aasta juuli, mil riigikogus võiksid poliitilised arutelud olla lõppenud ja haldusreformi raamseadus vastu võetud. Sel nädalal on haldusreformi raamseaduse eelnõu koalitsiooni ministrite laual, seejärel võtab juhtimise üle juba riigikogu põhiseaduskomisjon. Kui eelnõu on parlamendis heaks kiidetud ning kindlad reeglid seadusega paigas, saab kohaliku tasandi otsustega palju konkreetsemalt edasi minna.
Ehkki haldusreformi eelnõu on alles menetluses, ei ole paljud omavalitsused jäänud ootama selle lõplikku vastuvõtmist, vaid alustanud ühinemisläbirääkimistega. Näiteks Lääne-Harju nelja omavalitsuse võimalikuks ühinemiseks viiakse märtsi algusest läbi ühinemisküsitlust. Saaremaal käivad erinevate omavalitsuste vahel kirgi kütvad arutelud, kas saarlased elavad tulevikus ühes või mitmes omavalitsuses. Lõuna-Eesti aktiivsemad läbirääkijad on Tõrva linn, Helme vald, Põdrala vald ja Hummuli vald.
Kogukonna kogud
Palju on arutatud selle üle, kuidas tänaste valdade äärealade inimeste huvid oleks võimalikult hästi esindatud uute suurte omavalitsuste puhul. Omavalitsused on üsna erinevad, lisaks on sisemine juhtimismudel nende autonoomia osa. Kogukondlike eripäradega arvestamiseks laiendame reformiga ühinevates omavalitsustes osavaldade – mina nimetaks neid kogukonna kogudeks – ning linnaosade õigusi. Osavalla ja linnaosa moodustamine ja lõpetamine, tema pädevuse ja põhimääruse kinnitamine on volikogu ainupädevuses, reeglid on jäetud üsna vabaks.
Eelnõuga on loobutud osavalla või linnaosa valitsuse moodustamise kohustusest. Ideaalis tähendab see, et osavalla kogu käib omavalitsuse nõuandva esindusorganina koos ja teeb ettepanekuid eelarvesse või arengustrateegiasse. Ei ole plaanis luua eraldi palgalist bürokraatlikku ametkondlikku aparaati, läbi elanike esinduskogu on kohalikud huvid kaitstud.
Reformi tulemusena jõuame ideaalis olukorrani, kus Eestis võiksid olla suuremad kui üle 11 000 elanikuga omavalitsused. Seadusega saab omavalitsuse miinimumsuuruseks 5000 elanikku. Sellist suurust soovitas valitsusele haldusreformi ekspertkomisjon. Ekspertide hinnangul on nii omavalitsusel võimekust pakkuda inimestele piisavas valikus kvaliteetseid teenuseid, koostada investeeringuid võimaldav eelarve ning palgata kohalikku elu korraldama vajalik arv häid spetsialiste.
/nginx/o/2015/11/06/4670009t1h2646.jpg)
Omavalitsuste omaalgatuslik ühinemisvoor kestab 2017. aasta alguseni. Seejärel asub valitsus kriteeriumitele mittevastavaid omavalitsusi oma äranägemise järgi liitma. Algatatud ühinemised peavad jõustuma kohalike volikogude valimistel 2017. aasta oktoobris. Uus avalik-õiguslik juriidiline isik ehk uus omavalitsus tekib valimistulemuste väljakuulutamise päeval. Vabatahtliku ühinemise üks motivaator on olnud riigi makstav ühinemistoetus, mis eelnõuga on plaanitud kahekordistuma. Et mure töökoha pärast takistuseks ei saaks, ootab ühinemise tõttu ametist lahkuvaid omavalitsusjuhte lahkumishüvitis 12 kuu töötasu ulatuses.
Pioneerid saarlased
Reformi õnnestumine sõltub valdade liitumissoovist. Selleks ongi valitsus välja töötanud nn piitsa ja prääniku meetodi. Vabatahtliku liitumise pluss on võimalus ise otsustada ning suurem toetusraha – ühe elaniku kohta 100 eurot, juhul kui ühinemisel moodustub üle 5000 elanikuga uus omavalitsus, kuid mitte vähem kui 300 000 eurot ja mitte rohkem kui 800 000 eurot iga ühinenud omavalitsusüksuse kohta. Kui ühinemine hõlmab tervet maakonda või uues omavalitsuses on vähemalt 11 000 elanikku, on plaanitud ühekordseks lisatoetuseks 250 000 eurot. Ühinemisjärgsetel aastatel omavalitsusele riigieelarvest eraldatav toetus ei vähene kaheksa aasta jooksul. Sunniviisilise ühendamise korral eraldi preemiat ei saa ja otsustusõigust on vähem.
Saarlased saavad end uhkusega vabatahtliku haldusreformi pioneerideks pidada. 2014. aastal moodustus hea koostöö ja edukate läbirääkimiste tulemusena Kaarma, Kärla ja Lümanda valla ühinemisel Lääne-Saare vald. Kohalikud inimesed said kaasa rääkida nii avalike teenuste kvaliteedinõuetes kui finantside jagunemisel. Lääne-Saare valla elanikuna saan kinnitada, et ühendvalla asjaajamisvõimekus on märgatavalt tulemuslikum. Kogu maakonna tõmbekeskuseks on jätkuvalt Kuressaare. Nii jääb see tulevikuski, olenemata valdade arvust. Loodetavasti levib mõistlik ja loov koostöö üle kogu saare ning mandrilegi.
Praegune haldusreformi kontseptsioon näeb ette võimaluse, et erandina võivad üksi toimimist jätkata merelised saarvallad nagu Muhu, Kihnu, Vormsi ja Ruhnu. Sarnane reegel kehtib nelja omavalitsusüksuse ühinemisel, mis on seotud kultuuriliselt ja geograafiliselt, kuid mis saavad 5000 asemel kokku vähemalt 3500 elanikku. Vähemalt 3500 elaniku erandit rakendatakse ka hajaasustusega alal ehk kahe omavalitsuse ühinemisel, mille territoorium on üle 900 km2.
Iga muudatus on raske, eriti kui inimesed ei tea täpselt, mis neid ees ootab. Eriti oluline on selgitada, selgitada ja veel kord selgitada ning seda kõikidel tasanditel, alustades riigikogu ja valitsuse liikmetest kuni kogukonna liidriteni välja. Eesmärk on ju üks – parema elukeskkonna loomine. Nii suudavad kõik omavalitsused pakkuda tasemel avalikke teenuseid ja suureneb nii volikogude kui valitsuste võime suunata piirkondlikku arengut.