Ahto Lobjakas: mis plaanid on Londoni linnapeal Brexitiga

Ahto Lobjakas Foto: Peeter Langovits

Mis ajenditel asus Londoni populaarne linnapea Boris Johnson toetama Ühendkuningriigi EList lahkumist ning mida see kaasa võib tuua, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Tänapäeva Euroopa paradoks: 30 halli pintsaku (andku naissoost riigi- ja valitsusjuhid andeks) hall vaev ei maksa midagi ühe tõeliselt populaarse poliitiku tahte vastu. Nagu jumala käsi jalgpalliplatsil võttis Johnson juba väravasse löödud palli sealt taas välja, nagu poleks midagi juhtunud, öeldes BBC vahendusel, et liitub «ei»-leeriga 23. juunil toimuval referendumil selle üle, kas Suubritannia jääb ELi või mitte.

Johnson on Londoni linnapea, Cameron kindlalt seisva üheparteivalitsuse peaminister. Ometi on suur tõenäosus , et Cameroni Brüsseli-diil ei maksa midagi. Johnson on nimelt tõeliselt edukas populist selle sõna kõige paremas mõttes: ta oskab keerulisi valikuid lihtsaks teha ilma neid pisendamata. Temas on ühendatud koomik ja kõnemees kombinatsioonis, mis võlgneb vähem sõnaosavale Tony Blairile ja rohkem, ütleme, Tolkienile. Klassikalise haridusega Johnson saaks vaistlikult aru viimase soovist piirata inglise keele õppekava koolis 14. sajandiga – jättes (kahjutundega) välja Shakespeare’i, aga tehes nii ruumi islandi kirjandusele. Johnsoni patriotismis on võimatu kahelda, küsimus saab olla vaid tema ambitsioonide piirides.

Üks korralik populistlik poliitik ei löö risti ette millegi ees. Johnson on poliitikataevas tõustes jätkanud sellega, mis ta kunagi kuulsaks tegi: vaheda ja kompromissitu huumoriga. Kui Barack Obama esimest korda presidendina Londonisse tuli, kirjutas Johnson oma Daily Telegraphi kolumnis – juba Londoni linnapeana – temast kui maailma «kõige kuulsamast Keenia kitsekarjuse pojast». Nali pole õelalt juhuslik: 2015. aastani oli Johnson sünnijärgselt ka USA kodanik.