Mart Kivastik

FOTO: Viktor Burkivski

Meil on alati vähemasti üks olnud, kas valitsus või muusika, parematel aegadel lausa mõlemad korraga, aga nüüdne aeg on Eestile habras, laulu ei ole, kirjutab kolumnist Mart Kivastik.

Tellijale

Kui Johann Voldemar Jannsen ja Aleksander Kunileid 1869. aastal Tartus meie esimest laulupidu korraldasid, oli kõigil närv must. Esiteks seepärast, et paljud ei mõistnud, miks peaksid maainimesed keset kibedat heinaaega ühtäkki laulupeole sõitma, ja teiseks laulu enda pärast. Mitte kellelgi polnud aimu, kas eestlased laulmisega üldse hakkama saavad. Tartu Maarja kirikus korraldati peaproov, kus osales 800 lauljat. Papa Jannsen hoidis hinge kinni, sest kui proov oleks untsu läinud ja eestlased poleks laulmisega hakkama saanud, siis poleks eesti rahvast ehk sündinudki?! Meid poleks olnud! Või oleksime olnud orjad edasi?

Esimene laulupidu oli pühendatud meie orjusest vabanemise viiekümnendale aastapäevale. Too aeg oli meil veel selgelt meeles. Sakslased oleks end arvatavasti ribadeks naernud, kui n-ö orjade ühendkoor oleks igaüks oma joru ajanud. Sakslased oskasid laulda. Nende oma laupeod olid juba peetud, neil oli Bach ja Beethoven, nii et millest me üldse räägime. Aga meie tahtsime olla sama head, sama head kui sakslased, me tahtsimegi olla sakslased, ja see õnnestus! Nagu meie peaministritele meeldib korrutada, et me saame VIIE hulka ja oleme peaaegu et rootslased. Laulupeoga täitus meie igavene unistus olla kordki NENDEGA võrdne. Nii ehk naa, orjad me enam ei olnud, sellest laulsime end lahti.