L, 10.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: maestro lahkumine

Juhtkiri: maestro lahkumine
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Eri Klas oma 70. sünnipäevale pühendatud kontserdil.
Eri Klas oma 70. sünnipäevale pühendatud kontserdil. Foto: Peeter Langovits

Muusika ümbritses Eri Klasi varaseimast lapsepõlvest peale ja saatis teda läbi kogu elu. 26. veebruar 2016 kirjutatakse ajalukku päevana, mil see muusika katkes. Eri Klas oli end juba oma eluajal ajalukku jäädvustanud suurima Eesti muusikuna läbi aegade.

Muusikalises mõttes võib Eri Klasi ristiisaks pidada legendaarset viiulivirtuoosi David Oistrahhi. Vähemalt Klas ise on tagantjärele meenutanud, et just Oistrahh oli see, kes soovitas tal viiulimängu asemel hakata tegelema koorijuhtimisega. Ilmselt tundis toona üks suur meister ära teise omasuguse juba selle varajases eas. Ning nagu me kõik nüüd teame, meister ei eksinud.

Eri Klasi võib täie õigusega nimetada Eesti kultuurisaadikuks rahvusvahelisel areenil, sest oma rohkem kui pool sajandit väldanud dirigendikarjääri jooksul juhatas ta umbes sadat sümfooniaorkestrit, esitades suuri sümfooniaid rohkem kui neljakümnes riigis. Nende orkestrite hulka kuulusid absoluutsed maailma tipud nii siin- kui ka sealpool ookeani, nagu näiteks Berliini Filharmoonikud, BBC Sümfooniaorkester ning Ameerika Ühendriikide nn suure viisiku hulka kuuluvad Clevelandi, Chicago ja Bostoni sümfooniaorkester. Ta viis ühtlasi maailma esmaesitluseni ühe 20. sajandi teise poole suurima helilooja Alfred Schnittke teosed «Concerto Grosso» ja «Peer Gynt».

Eri Klas polnud suur mitte ainult kunstnikuna, vaid ka inimesena. Tema kolleegid ja publik jäävad teda mäletama kui maestrot, kellest kiirgas elurõõmu. Oma töösse suhtus Klas armastusega ning see tunne oli suur ja siiras.

Ta avas paljude silmad, kõrvad ja südamed klassikalisele muusikale, seda nii staarist dirigendina poodiumil kui ka iga-aastase Birgitta festivali ühe alusepanija ja kunstilise juhina. Eri Klas oli ühtlasi sillaehitaja maade ja rahvaste vahel: ta polnud pelgalt eesti kultuuri tutvustaja maailmas, vaid ka maailmakultuuri tutvustaja Eestis. Suur oli Klas ka pedagoogina, nagu suurte meistrite puhul ikka, jäävad teda meenutama tänulikud õpilased, kellest nii mõnestki on juba omakorda meister saanud.

Üks Venemaa tuntumaid orkestrijuhte, Tšaikovski-nimelise Suure Sümfooniaorkestri peadirigent Vladimir Fedossejev ütles, et selliste suurte inimeste nagu Eri Klasi kaotus muudab kultuuri vaesemaks. Iirlastel on suurepärane ütlemine, mis raiutakse sageli ka hauakividele: «Surm jätab südamevalu, mida keegi ravida ei suuda, kuid armastus jätab mälestuse, mida keegi võtta ei suuda.» Tõepoolest – maestro Eri Klas on meie seast lahkunud, kuid mälestus temast ja ta elutööst elab edasi.

Märksõnad
Tagasi üles