Priiuse paraad

Toomas Hendrik Ilves Foto: Andrus Peegel

Eesti Üliõpilaste Seltsi kulunud tekkel uhkelt peas, poeg ja tütar ning lätlannast abikaasa käe kõrval, läks president Toomas Hendrik Ilves 24. veebruari varahommikul pärast lipuheiskamist Toompea lossist mõned majad edasi Tallinna Linnateatri muusikajuhi Riina Roose poole traditsioonilisele isamaaliste laulude laulmisele. Teiste seas kõlas ka ajaloolaste hümn «Me mõtted on priid», mis kõlas ettevaatlikel 1980. aastatel tudengite suust Tartus KGB majast mööda kõndides.

«Kõik muu meil ükskõik,

mis ise me’i taha.

Meis enestes kõik,

kas hea see või paha.

Me süda ja silmad,

need loovad maailma.»

Need hetked Ilvese viimasest riigi aastapäevast vabariigi presidendina olid väga isiklikud ja vaid vähesed said neist osa. Eesti riigi 98. sünnipäeva avalikud hetked presidendiga algasid Vabaduse väljakult, kus ta võttis kümnendat, viimast korda vastu kaitseväe paraadi. Ja õhtul Estonia kontserdisaalis viimane riigi sünnipäeva vastuvõtt ning erilise huviga oodatud viimane aastapäevakõne. See oli usu kinnitamise ja ohukõne.

2016. aastal, kui elame oma riigi sajanda sünnipäeva ootuses, pidi ametiaega lõpetav riigipea rääkima uutest, ärevast maailmast lähtuvatest ohtudest. Palume jumalat või head saatust, et Toomas Hendrik Ilvese viimane kõne ei muutuks aastate pärast millekski selliseks nagu president Konstantin Pätsi viimased kõned. Kust otsime vastuseid, kas ikka oskasime ohte piisavalt ette näha ja Eestit hoida.

Miks pidi ta nii pikalt, ebaproportsionaalselt palju rääkima pagulastest, küsisid kuulajad. Miks ta pidi manitsema ja näpuga näitama? Miks rääkis nii palju usust oma riiki? Kas ta ise ei usu piisavalt? Miks ta tundub eesti keeles kõnet pidades liiga vähe isiklik? Et ta räägib küll õigeid sõnu, aga neis pole tunda siirast südant?

Tahaks öelda: härra president, Eesti inimeste poolt vaadates ei ole midagi hullu lahti. Eesti inimesed usuvad ja armastavad oma riiki. Iga taasiseseisvusaastaga on Eesti sünnipäev muutunud üha ilusamaks ja omamaks.

Tuhanded tõusevad päikesetõusuga, et sinimustvalged üheskoos üle Eesti ning ka üle maailma taevasse lehvima tõmmata. Tuhanded elavad kaasa iga aastaga üha uhkemaks muutuvale kaitseväe paraadile pisikeste sinimustvalgetega viibates.

Meie iseseisvuspäev on Eesti nägu. Mitte ühe persooni või kleidi nägu. Meie päev oli täis sõnumeid: EELK peapiiskop Urmas Viilma rääkis armastuse-, mitte sallivusejanust; mustanahaline Ameerika Ühendriikide sõdur kandis lippu Vabaduse väljakul; maailmamees Tõnu Kaljuste lavastas peokontserdi; rõõmsad inimesed vastuvõtul. Ja samas ka tõrvikurongkäik Tallinna kesklinnas.

Jalajälgi oli Eestimaa täis. Ühiseid küla- või vallarongkäike peeti Murastest Sõmerpaluni. Hoolikalt lumest lahti aetud külateel oli sel päeval märgata lapsekäru, kelkude, suure hulga kogukonna jälgi, kes tulid kokku, et koos olla.

Oleme nii enesekindlad, uhked ja hoolivad, et julgeda tulevikus kleidipillerkaari (peo järel pälvisid need Postimehes 15 miljonit klikki) asemel avada online-väljaannetes galerii kutsuva pealkirjaga «Vaata kohe: 345 ainulaadset kelgujälge».