Juhtkiri: lõpetame demagoogia!

Foto: Urmas Nemvalts

Savisaare rahaküsimise üksikasjad tuleks rahva ette tuua
 

Õigus on neil, kes leiavad, et Postimehes ilmunud artiklid Edgar Savisaare rahaküsimistest Moskvas on seotud eelseisvate valimistega. Loomulikult on, sest kahtlusi tekitanud rahaküsimised ise ongi ju ajendatud valimistest.

Kogu Savisaare Moskva-loo keskmes on kaks küsimust. Esiteks, kas Savisaar on Venemaa eriteenistustega seotud jõududelt käinud küsimas raha, millega finantseerida Keskerakonna valimiskampaaniat? Praegu pole enam kahtlust: jah, on käinud ja küsinud. Savisaar on ise tunnistanud raha küsimist ja ka seda, et Lasnamäe kiriku rajamisega tahetakse anda vene valijaskonnale «positiivne impulss». Teiseks, kas Savisaar on samadelt tegelastelt küsinud raha rohkem kui ainult kiriku tarbeks? Otsesõnu vastamist on Savisaar vältinud, kuid väitega «seni ei ole ju välisraha küsimine olnud probleemiks» on ta ka sellele küsimusele jaatava vastuse andnud.

Seniajani ei ole Savisaar ainsatki Postimehe esitatud olulist faktiväidet ümber lükanud. Lausvaletamise peale (ei ole käinud ega näinud) ei riski Savisaar minna, sest nüüdseks teab ta juba kindlalt, et tema käigud ja jutud on fikseeritud. Ebaselge on vaid see, kunas kogutud info avalikuks saab ja kes selle avalikuks teeb. Praegu näib, et Savisaare püsimine vene kogukonna eestkõnelejana Eestis rahuldab – erinevatel põhjustel – mõlema poole eriteenistust. Ja ka Eesti erakondi, sest Keskerakond Savisaareta võiks kaasa tuua ettearvamatuid muutusi poliitelus.

Postimees on seisukohal, et Eesti julgeoleku huvides ja ka ülekaaluka avaliku huvi tõttu tuleks loobuda riigisaladuse kaitse tõketest ning võimaldada kaitsepolitseil tõendid avalikkusele esitada. Kuni seda pole tehtud, jätkub demagoogia stiilis «miks ei tohi ehitada õigeusu kirikut, aga mošeesid ja sünagooge võib ehitada küll». Probleem ei ole ju kirikute armastamises või mittearmastamises, vaid katses rahastada suurt Eesti erakonda võõrriigi eriteenistuste toel. Kapo võiks öelda, millist infot kolmele juhtivale poliitikule anti, see lõpetaks fookuse hoidmise nendel ja kaugenemise tegelikust probleemist.

Postimees on veendunud, et kaalul on palju enam kui ühe poliitiku karjäär. Oma praeguste hoiakutega määrab ühiskond aastateks lubatavuse ja mittelubatavuse piirid Eesti poliitikas. Kas äsja ilmsiks tulnu on meil tavapärane tegutsemine või midagi, mida ei saa enam tolereerida?

Need avaliku elu tegelased, kes ei suuda või ei taha Savisaare tegutsemises märgata isegi mitte eetilisi probleeme ja näevad probleemi üksnes asja avalikustamises, võtavad endalt moraalse õiguse hiljem arvustada Eesti poliitilist kultuuri.