Erakoolid täidavad reeglina mingit nišši, mida riik ja kohalik omavalitsus oma koolivõrguga ei hõlma või ei tee seda lapsevanemate ootustele vastavas mahus. Nii on tagatud valikuvabadus, vanemate ja laste erinevate võimete, mõtteviiside, huvide ja eesmärkide saavutamine. Erakoolid on enamasti tasulised ja võivad oma ressursse paindlikumalt kasutada. Kuid miks ei võiks rohkem paindlikkust olla riiklikus koolivõrgus?
Kui eesmärk on anda head haridust enda lastele ja võimaldada seda Eesti heaks töötavate vanemate lastele, ei peaks vastandama era ja riiklikku haridust. Piir kahe kooliliigi vahel ei peaks olema järsk ning nii era- kui avalik rahastus võiks käia koos lapsega ja olla sarnane mõlemal juhul.
Sealjuures ei peaks vastandama ka hariduse riiklikku ja munitsipaalrahastust. Nii peaminister kui haridusminister on osundanud, et erakoolid saavad riigilt rohkem raha kui munitsipaalkoolid. Sealjuures jäetakse märkimata, et seadus on võimaldanud kohalikel omavalitustel mitte maksta teiste koolidega võrdset toetust erakoolidele oma vahenditest ja sama summa tuleb vastavalt seadusele ja riigikohtu otsusele välja käia riigieelarvest.
Kui lihtsalt selgitada, siis ministeeriumi eraldatud iga kahe euro kohta lisab kohalik omavalitus oma koolide puhul veel kaks eurot, kõik omavalitused ei tee seda aga erakoolide puhul, vaid ministeerium on vastavalt kehtivale seadusele kohustatud ise maksma juurde ühe euro.
Ettevõtjad on haridusdiskussiooni lisanud uued eesmärgid – lisaks sellele, et Eesti lapsed saaks maailmas konkurentsivõimelist haridust, mis võimaldab Eestil olla edukas ekspordiriik, saab haridus ka ise olla edukas väljamüügiartikkel töötades argumendina Eestisse elama asuvate spetsialistide jaoks või siis tuues Eesti koolide välismaa filiaalide kaudu eksporditulu. Neidki eesmärke tuleb võtta arvesse kui lapsevanemate, teadlaste, ettevõtjate, koolide esindajate ja ka koos lastega avatakse peatükk Eesti hariduse tulevikust.