Lugejakiri: mul on Teie pärast häbi, Sergei

Kaitsejõudude paraad Tallinnas Vabaduse väljakul. Foto: Liis Treimann

Sergei Menkovi lugu on paljus traagiline, kuid vaevalt see kellelegi midagi õpetab. Ma ei tunne seda inimest, kuid mul on tast väga kahju. Mul on kahju tema katkenud teenistusest päästjana, kahju tema perekonnast, kes peab otsima tema tegevusele õigustust, sest teisiti ei saa, kirjutab Postimehe lugeja Igor Kalakauskas.

Ma sundisin end kuulama peaaegu kõike, mida kaadri taha peitunud kommentaator rääkis. Tekkis teatud vastikustunne. Oleks seda teinud mõni märgade kõrvatagustega nooruk, ma saaks veel aru. Kuid seda tegi juba hallide juustega professionaal, kellele antud Elupäästja medal. Pole kahtlust, et see autasu oli väljateenitud, kuid kas need sõnad, millega Menkov kostitas oma video kangelasi, olid teenitud?

Mulle ei meeldi paraadid, sest tegelikult ei tõesta need pealtvaatajatele midagi. Mida need peaksidki tõestama? Ühtsust? Seda ei ole tarvis demonstreerida rivikorras ühte jalga marssides. Lahinguvalmidust? Seda võib tõestada ükskõik kus, mitte ainult lõputult harjutatud marsil.

Tahate nende kolonne võrrelda nendega, mis 9. mail liiguvad iga aasta üle Punase väljaku. Meie väed kaotavad neile kuivalt. Ja kui juba täiesti ausalt, siis ma ei mõista meie entusiasmi nende vägede ülevaatuse suhtes Vabaduse väljakul ja teistel meie vabariigi väljakutel. Kuid jutt ei käi üldse sellest, vaid sellest, millist käitumist lugeda eetiliseks ja millist mitte.

Ma olen valmis mõistma tuhandete Eesti venelaste solvumist, kellega pole Eestis ümber käidud õiglaselt. Neil on, mille eest riigile pretensioone esitada, ning varem või hiljem peab Eesti riik kuskil järele andma, olgu selleks automaatne kodakondsuse andmine, keelenõuete muutmine või kardinaalsed muutused riigikeele õpetamisel.

Olen kindel, et Sergei ja tema kolleegid ei teeni oma töö eest suurt palka. Kuid see ei ole õigustus, miks alandada paraadil osalejaid mahlaka «mat’iga», teha seda varjatult ja postitada pärast video sellest internetti. Seda tehes Sergei alandas ka iseennast. Ühe hetkega loobus ta kõigest, mida eluga riskides oli ehitanud. Kui raske pidi olema tal hinges!

Lugesin juhtunu kohta kommentaare ja põhimõtteliselt ei midagi uut. Palju pimedat vihkamist, palju rumalat bravuuri. Mulle ei paku eriti huvi, kui suur hulk minu venekeelseid kaasmaalasi kiidab Menkovi teguviisi heaks. Minu jaoks on ebameeldiv, et ta andis üleliigse põhjuse rääkida endast antud kontekstis.

Endale rusikaga rinda taguda ma ei soovi, et just mitte kõige targema teoga hakkama saanud kaasmaalase pärast ei mõistetaks hukka ülejäänud Eesti venelasi. Ma ei tea, kuidas teistel, aga mul on Teie pärast häbi, Sergei.