Ilmar Tomusk: seadus nõuab taksojuhtidelt eesti keele oskust juba enam kui 20 aastat

Ilmar Tomusk Foto: Peeter Langovits

Viimastel nädalatel on ajakirjanduses ilmunud mitmeid artikleid ja uudislugusid, mida lugedes võib jääda mulje, justkui oleks riigikogul plaanis tühistada taksojuhtide eesti keele oskuse nõue. See mulje on väär, kirjutab keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk.

Möödunud aasta 1. oktoobril jõustus uus ühistranspordiseadus, mille paragrahv 57 sätestab nõuded taksoveo teenindajakaardi taotlejale ja omajale. Nende nõuete seas on kirjas, et isik peab oskama eesti keelt vähemalt B1-tasemel. Nõue, et taksoveo teenindajakaardi saamiseks on vajalik eesti keele oskus, pidi omakorda jõustuma pärast kuuekuulist üleminekuperioodi 1. aprillil 2016.

Uus ühistranspordiseadus tegi murelikuks paljud taksojuhid, ennekõike on juttu olnud viiesajast Narva taksojuhist, keda nimetatud keelenõue võiks töötuks jätta. Nende sõnul ei suuda nad eesti keelt vajalikul tasemel nii lühikese ajaga ära õppida. Jäi mulje, et Narva taksojuhid said eesti keele oskuse nõudest teada alles nüüd ja see oli neile suureks üllatuseks. Sellele reageeriti mitut moodi: ühed kiirustasid õppima, teised protestima liiga karmi ning nende hinnangul mittevajaliku ja ahistava nõude vastu.

Seetõttu algatasid nii Keskerakond kui ka Urve Palo ja Deniss Boroditš kumbki oma eelnõu, millega keeleoskuse tõendamine teenindajakaardi taotlemisel edasi lükata.

Kuid tuletagem meelde, et taksojuhid pidid eesti keelt oskama ka enne uus ühistranspordiseaduse jõustumist, kuid siis oli kohaliku omavalitsuse otsustada, kuidas selle nõude täitmist korraldada.

Eesti keele oskuse nõuded töötajatele kehtestatakse keeleseadusega, mitte ühistranspordiseadusega.

Nõue juba 20 aastat

Keeleseadus nõuab taksojuhtidelt eesti keele oskust juba enam kui 20 aastat. Täpsemalt kehtib see nõue juba alates 1989. aasta jaanuarist, kui võeti vastu ENSV keeleseadus. Selle seaduse täitmiseks antud Eesti NSV Riikliku Töö ja Sotsiaalküsimuste Komitee 14.07.1989 määrusega nr 10 kehtestatud juhendi kohaselt pidid kõik üksikisikutega tööalaselt suhtlevad töötajaskategooriad oskama riigikeelt oma erialale ja ametikohale vastaval tasemel alates 1. veebruarist 1993. Taksojuhid loeti teenindustöötajate hulka, kellelt nõuti keeleoskust vähemalt B-kategooria ulatuses, mis tähendas toona algtaset.

1995. aasta 1. aprillil jõustunud keeleseaduse alusel asendati varasem kategooriaeksamite süsteem eesti keele tasemeeksamitega, mille rakendamisel nõuti taksojuhtidelt kui isikutega tööalaselt suhtlevatelt teenindustöötajatelt eesti keele oskust algtasemel.

Praegu kehtiva keeleseaduse paragrahv 39 lõige 1 kohaselt loetakse varasem algtaseme keeleoskuse nõue vastavaks praegu kehtivale B1-taseme keeleoskusnõudele.

Keeleseaduse paragrahv 23 lõige 2 sätestab, et äriühingu, mittetulundusühingu ja sihtasutuse töötajale ning füüsilisest isikust ettevõtjale ja tema töötajale, samuti seadusest tuleneva kohustusliku liikmesusega mittetulundusühingu juhatuse liikmele kehtestatakse eesti keele oskuse nõuded, kui see on õigustatud avalikes huvides.

Seaduse alusel on antud Vabariigi Valitsuse määrus «Ametniku, töötaja ning füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded». Määruse paragrahv 7 punkt 10 ütleb, et ühissõidukite juhid peavad oskama eesti keelt vähemalt tasemel B1. Seda nõuet ei ole keegi kunagi vaidlustanud, eespool nimetatud Keskerakonna ning Urve Palo ja Deniss Boroditši eelnõud räägivad B1-tasemel keeleoskuse tõendamisest teenindajakaardi taotlemisel, mitte keeleseaduse alusel kehtestatud keelenõudest.

Valitsuse määruse kohaselt peavad taksojuhid, aga ka trolli-, trammi- ja bussijuhid oskama eesti keelt. Reisija on klient, juht on teenindaja. B1-tase on madalaim võimalik keeletase, mis võimaldab teenuse pakkujal end kliendile arusaadavaks teha ning temast aru saada.

Milleks on keelenõue?

Taksojuhi keelenõue ei ole kehtestatud selleks, et klient võiks temaga ilmast, poliitikast või eesti kirjandusest vestelda.

Esiteks peab taksojuhi eesti keele oskus võimaldama tal aru saada eestikeelsetest liikluskorraldusvahenditest. Teiseks mõista kliendi soove ning selgitada kliendile nõudeid teenuse kasutamisel. Kas või turvavöö ja lapse turvatooli kasutamise nõudeid või seda, mitu inimest taksosse mahub, kuhu panna pagas, mida võib pagasis vedada ja mida mitte, kui palju sõit maksab ja kui palju sihtkohta jõudmine aega võtab.

Hoopis tõsisemaks läheb asi siis, kui peaks juhtuma liiklusõnnetus. Sel juhul peab taksojuht ühendust võtma politsei, päästeameti või kiirabiga, andma adekvaatseid selgitusi, andma vajaduse korral kliendile esmaabi, esitama talle küsimusi ja saama kliendi vastustest aru, et välja selgitada tema seisund. Klient, politsei ega kiirabi ei ole kohustatud oskama taksojuhi keelt, küll aga on taksojuht kohustatud oskama riigikeelt teenuse pakkumiseks ja ohuolukordade lahendamiseks vajalikul tasemel.

Eesti keele oskuse nõue ei puuduta loomulikult ainult Narva taksojuhte. See puudutab kõiki ühissõidukijuhte kõikjal Eestis.

Kümmekond aastat tagasi kontrollis keeleinspektsioon koostöös Tallinna Linnavalitsuse taksokomisjoniga umbes viiesaja taksojuhi eesti keele oskust ning suunas suure osa neist eesti keele eksamile. Ma ei mäleta, et taksojuhid sellele vastu oleks vaielnud. Otse vastupidi, inspektsiooni ukse taga oli toona pikk järjekord taksojuhte, kes tulid vabatahtlikult keelekontrolli ja lausa nõudsid ettekirjutust, et kiiremini eksamile saada.

Ida-Virumaa taksojuhid

Äsjasel kohtumisel Ida-Virumaa keeleõpetajatega selgus, et see osa Narva viiesajast taksojuhist, kellele taksovedu on põhitöö (väidetavalt moodustavad need veerandi mainitud viiesajast), on juba keeleõpet alustanud. See on mõistlik, sest vaatamata ühistranspordiseaduse muudatustele kehtib keeleseaduse alusel kehtestatud keeleoskuse nõue.

Reisijal on õigus nõuda taksojuhilt eestikeelset teenindamist ning taksojuhil on kohustus see tagada. Kui taksojuht seda ei suuda, tuleb pöörduda keeleinspektsiooni poole, kes teeb järelevalvet keeleseaduse nõuete täitmise üle. Kontrollime taksojuhi keeleoskust, teeme vajadusel ettekirjutuse, anname tähtaja eesti keele omandamiseks (tavaliselt ühe aasta) ja kontrollime seejärel ettekirjutuse täitmist. Kui ka siis taksojuhi keeleoskus nõuetele ei vasta, jätkame menetlust rangemate meetmetega.

Keeleinspektsiooni kogemus näitab, et seaduses sätestatud tähtaegade edasilükkamine ei ole kunagi keeleõppemotivatsiooni parandanud. Ühistranspordiseaduses sätestatud tähtaja edasilükkamise kõrval võiks kaaluda ebapiisava keeleoskusega taksojuhtidele teenindajakaardi väljastamist tähtajaliselt, mille jooksul taksojuht tööks vajaliku keeleoskuse omandab.