Leegion nimega Eco

«Leegion on mu nimi, sest meid on palju,» võinuks Umberto Eco vastata küsimusele, kuidas teda kutsuda. Läinud nädala reedel 84-aastaselt surnud Itaalia tuntuim õpetlane jõudis tõepoolest elada justkui mitu elu, temasse mahtus lademes karaktereid, kirgi ja kutsumusi, isegi kui intervjuudes kordas ta visalt, et tegelikult keerleb kogu tema looming ikka ühe ja sama küsimuse ümber, ainult et jah, ta ei ole veel suutnud tuvastada, mis küsimus see on… Rolle, mida Eco jõudis täita, on hunnitu hulk: semiootik, medievist, professor, kirjanik, kriitik, kolumnist, populaarkultuuri uurija, kirjastaja, tõlkija, meediaanalüütik, kirjandusteadlane, esseist, bibliofiil, esteetik, tõlketeoreetik, filosoof, meediapersoon. Kusjuures igas rollis suutis Eco korda saata rohkem kui suurem osa surelikke oma elu ainsas osatäitmises. Alljärgnev on katse portreteerida Itaalia tuttologo’t tema neljas keskses rollis, põimituna isiklike mälestuspiltidega Eco külaskäigust Tallinna 2009. aasta kevadel.

Keskaeg oli noore Eco esimene kutsumus. Aktiivse katoliiklasena pühendus ta varakult keskaja suurima teoloogi Aquino Thomase loomingu uurimisele, kirjutades 1954. aastal oma väitekirja Thomase esteetilistest vaadetest, mis trükis ilmus paar aastat hiljem («Il problema estetico in San Tommaso», 1956). Teos pälvis tunnustavat tähelepanu, nii et 1970 ilmus selle täiendatud versioon; raamatu teisenenud pealkiri (Püha Thomase asemel räägitakse lihtsalt Thomasest) annab ühtlasi tunnistust Eco kaugenemisest katoliiklikest vaadetest. Väitekiri tõi Ecole pakkumise kirjutada 1959. aastal ühte koguteosesse ülevaade keskaja esteetikast, mille kirjastajad aastaid hiljem «Roosi nime» edu laineharjal üles otsisid ja omaette raamatuna välja andsid («Arte e bellezza nell’estetica medievale», 1987).

Kommentaarid