«Leegion on mu nimi, sest meid on palju,» võinuks Umberto Eco vastata küsimusele, kuidas teda kutsuda. Läinud nädala reedel 84-aastaselt surnud Itaalia tuntuim õpetlane jõudis tõepoolest elada justkui mitu elu, temasse mahtus lademes karaktereid, kirgi ja kutsumusi, isegi kui intervjuudes kordas ta visalt, et tegelikult keerleb kogu tema looming ikka ühe ja sama küsimuse ümber, ainult et jah, ta ei ole veel suutnud tuvastada, mis küsimus see on… Rolle, mida Eco jõudis täita, on hunnitu hulk: semiootik, medievist, professor, kirjanik, kriitik, kolumnist, populaarkultuuri uurija, kirjastaja, tõlkija, meediaanalüütik, kirjandusteadlane, esseist, bibliofiil, esteetik, tõlketeoreetik, filosoof, meediapersoon. Kusjuures igas rollis suutis Eco korda saata rohkem kui suurem osa surelikke oma elu ainsas osatäitmises. Alljärgnev on katse portreteerida Itaalia tuttologo’t tema neljas keskses rollis, põimituna isiklike mälestuspiltidega Eco külaskäigust Tallinna 2009. aasta kevadel.
Tellijale
Leegion nimega Eco
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.