Jarmo Mäkelä

FOTO: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Endine peaminister Matti Vanhanen (Keskusta) on avaldanud mõnesaja lehekülje pikkuse ja rahvaliku raamatu nimega «Välispoliitika». Kuna Soome juhtivad poliitikud osalevad vaid haruharva Soome välispoliitilist positsiooni ja võimalusi vaagivas avalikus vestluses – enamikul pole asja kohta midagi originaalset öelda –, on Vanhaneni raamat tähelepanuväärne ja teretulnud erand. Soovitan seda siiralt.

Esimest korda öeldakse otse ja keerutamata välja Soome välispoliitilistesse valikutesse kätketud hoiatus: «Kui meie lähipiirkonna turvalisus vappub Venemaa tegevuse tõttu, siis kaldub seier NATO, mitte Venemaa poole.» Vanhanen rõhutab, et see käib ka tema enda kohta.

Soome välispoliitilise keskustelu eriline omadus on, et see, mis jäetakse ütlemata, on alati tähtis. Vanhanen vaagib Soome võimalikku liitumist NATOga mitmekülgselt. Ta tahab kinni hoida «NATOga liitumise võimalusest», ent on seda meelt, et praegu ei peaks seda kasutama.

Realistina teab Vanhanen, et väike riik peab sageli üritama teha eelist sellest, mis on vältimatu. NATO uks on Soomele lahti vaid teoreetiliselt – keegi väljaspoolne ei taha, et püüaksime sisse astuda just nüüd.

Ennekõike lähtub see sellest, et juulikuiseks Varssavi tippkohtumiseks valmistuval NATO-l on küll ja küll muid muresid. Neist esimene on seotud liitlaskonna võimega tagada kõigi liikmesriikide julgeolek ja puutumatus. Küsimuse all on NATO aluslepingu 5. artiklis antud julgeolekugarantii usutavus.

Wales’i tippkohtumisel otsustatud tegutsemisvõime tõhustamise programm on lõpule viidud ja Varssavis tuleb jõuda kokkuleppele edasistes tegevustes. Idapoolsete liikmesriikide rahustamisest ei piisa ja on tarvis liikuda heidutuse ja sõjalise kaitsevõime ehitamisele.

Samal ajal on vaja vastata lõunapoolsete liitlasmaade julgeolekumuredele. Need on seotud terrorismiga, massilise rändega ja Venemaa kasvava kohalolekuga Vahemere idaosa. Nende ohtude tõrjumiseks ei sobi sõjalise heidutuse tugevdamine, vaid tuleb leida midagi muud.

Kolmandaks tuleb uuesti määratleda NATO ja Venemaa suhe. Eesmärk on saada pärast kaheaastast pausi uuesti tööle NATO-Venemaa nõukogu. NATO ei pea enam Venemaad strateegiliseks partneriks, ent ei taha seda näha ka vaenlasena, sest Venemaa mõjujõudu läheks vaja mitmete globaalsete kriiside lahendamiseks. Sellele NATO ja Venemaa suhete arengule viitab Vanhanen mitmeski kohas kui tegurile, mis suurel määral mõjutab Soome positsiooni ja meie valikuvõimalusi.

Need tegurid on viinud selleni, et Soome võimalused arendada NATO-partnerlust poliitiliselt on ammendumas. Et NATO keskendub liikmesriikide julgeoleku tagamisele, on piir partnerluse ja liikmeksoleku vahel vaid süvenenud. Erinevalt sellest, mida Soomes sageli arvatakse. Üle selle piiri pole võimalik hiilida ei väikeste ega suurte sammudega, ei salaja ega avalikult.

Sõjalise koostöö poolel on endiselt arenguvõimalusi. Kui NATO keskendub rahvusvaheliste rahutagamisoperatsioonide asemel oma territooriumi kaitsmisele, siis avaneb soomlastel võimalus harjutada just selliseid tegevusi, mis otseselt suurendavad meie kaitsevõimet.

NATO huvides on, et Soomel on nii võimekus kui tahe kaitsta iseseisvalt oma territooriumi. Soomele on kasulik olla osaline õppuste ettevalmistamises, saada infot olukorrast ja arendada võimet abi andmiseks ja vastuvõtmiseks. Need tegevused ei seo Soomet NATO ühise kaitse kohustustega, ent ei anna ka Soomele sõjalisi garantiisid.

Lõpuks on põhjust meenutada, et Soome kohta öeldu ei käi Rootsi kohta. Rootsile on NATO uks endiselt avatud. Olen Vanhaneniga ühel meelel, et vaevalt Rootsi seda võimalust päris kohe kasutab. Aga kui kasutaks, siis selle päeva jaoks peavad Soome riigijuhtidel plaanid valmis olema.

Artikkel ilmus algselt 24.02 Soome ajalehes Maaseudun Tulevaisuus. Postimees avaldab selle autori ja ajalehe loal.