Mart Raudsaar: ajaloo ja prohveti õppetunnid

EALLi tegevdirektor Mart Raudsaar. Foto: Sander Ilvest

«Meie oleme oma riigis rahulikult jälle ühe aasta mööda saatnud. Sel ajal, kui terve maailm on ärevust täis olnud, kui rahvad on kartnud uut suurt verevalamist tulevat, on meie väikene Eesti riik rahulikult ja häirimata oma igapäevase töö juures viibinud ja julge olnud oma puutumatuses.»

Nii rääkis president Konstantin Päts Eesti Vabariigi 21. aastapäeval 1939. aastal Vabaduse väljakul. Mitte kaugel sealt, Uuel turul oli teistsugust juttu rääkinud üks teine mees, keda seepeale loobiti kartulitega. «Inimesed, parandage meelt,» oli Karl Reits kõnelenud juba kümmekond aastat eri rahvakogunemistel, «suur häda tuleb. Tallinn põleb nagu tõrvik ja palju inimesi saab hukka.»

Prohvet Reits, nagu teda tagantjärele on nimetatud, soovis kohtuda nii Pätsi kui ka Laidoneriga. Päts olevat pidanud teda lollakaks, aga Laidoner lasknud koguni kumminuiaga minema kihutada. Neile, kes teda kartulitega loopisid, soovitas Reits iseäranis meeleparandust. «Tuleb aeg, kui siin turul müüakse ainult puust kingi.» (Mis tõesti juhtus Saksa okupatsiooni ajal.) Ja ta lisas: «Eesti saab alles siis uuesti vabaks, kui siin kasvavad suured puud.» (Mis on tõesti nõnda, mõeldes endisele turu alale Viru tänava, Estonia teatri ja Tammsaare pargi vahel.)

Juulis 1941 pidas Reitsi Siimustis kinni üks okupatsioonijõu relvastatud jõuk. Pole teada, mida Reits neile ütles, kuid ta lasti kohapeal maha. Tema taskust leiti kiri, kus olid muuhulgas seisnud read: «See ilus vabariik, mida Jumal on Eesti rahvale andnud, võetakse nende käest ära sellepärast, et juhid ja rahvas on unustanud oma Jumala.»

Laskumata liigsesse moraliseerimisse ning tunnistades võimalust, et see kõik oli suur kokkusattumus – või tagantjärele ilustatud jutt –, leidub selles meile meie tänases päevas siiski õpetusiva.

Esiteks, oleks väär arvata, et ajalugu on lõppenud ja selle traagilised peatükid ei kordu enam mitte kunagi. Probleemide üle tuleb arutleda.

Teiseks, suureks nuhtluseks on muganduv rahulolu iseenda ja oma olukorraga (annab jumal ameti, annab ka mõistuse või vähemalt PR-aparaadi). Kus on see kirg ja põlemine, mida me nägime 1990. aastate alguses?

Kolmandaks, midagi head ei sünni grupimõtlemisest, kus inimesed suruvad isikliku heaolu ja mugavuse ajel alla sisemise kriitikahääle ning muutuvad mutriks masinavärgis, täites rumalaid või suisa kahjulikke käske. Inimese suurus ilmneb alles mugavustsoonist lahkudes ja enda heaoluga riskides.

Mulle meeldib, et EELK ilmutab mõningaid mugavustsoonist lahkumise märke. Tavaliselt on EELK vältinud võimuga vastuollu minekut, ent eilsel vabariigi aastapäeva jumalateenistusel kõneles Urmas Viilma tabavalt tähendussõnast vaese targa mehe kohta, kes oleks võinud linna oma tarkusega päästa, kuid paraku keegi ei kuulanud teda.

Kuidas oleks võinud Eesti Vabariigi päästa Karl Reits, mis oli tema programm? Seda võib küsida, ent see küsimus pole õige. Peame suunama pilgu iseendasse ja küsima seda küsimust iseendalt. Ja nagu ütles Urmas Viilma, peaks muutuma «inimeste kaasamine pigem reegliks kui erandiks». Poliitikutele tähendab see vajadust minna rahva sekka. Ametnikele veel enam vajadust minna kabinetist rahva sekka ja näha tiheneva bürokraatiasaju taga rahva ja riigi arengueesmärke. Rahvale tähendab see vajadust tulla välja ning käed külge panna: olgu selleks tegevus korteriühistus, prügikoristuskampaanias või Kaitseliidus.

Kui igaüks võtab oma hoole alla tükikese Eestist, korrastab seda ja hoiab ka edaspidi korras, siis jõuamegi sihile. Eesti riik ja selle bürokraatia ei peaks aga eesmärgile vastu töötama, vaid olema igas mõttes vaimustavaks eeskujuks. Kui siht kipub silmist kaduma, võib avada põhiseaduse ja lugeda selle algust. Head uut ja loodetavasti üksmeelset ning rahulikku aastat!