Barbi Pilvre: soolise võrdõiguslikkuse põhiküsimus – hoolitsemine kui töö ja selle hind

Barbi Pilvre Foto: Erakogu.

Hoolitsemise töö ja selle hind võiks olla keskne teema soolise võrdõiguslikkuse debatis, mis kisub Eestis sageli rappa ning tegeleb pseudotemaatikaga, nagu laste peokostüümid, kirjutab ajakirjanik ja Tallinna Ülikooli õppejõud Barbi Pilvre (SDE).

Kes ei teaks: laste, omaste, haigete, vanurite, ka loomade eest hoolitsemise töö on lõputu, korduv, päevast päeva toimuv sebimine ja muutub nähtavaks ainult juhul, kui see töö jääb tegemata. Kui üleöö keegi näiteks kodus enam ei korista, ei põeta haigeid ja vanu, ei vii lapsi trenni ja huviringi, ei tee süüa, tekib ühiskonnas lühikese ajaga mastaapne kaos, mis raputab ühiskonna alustalasid kaugelt enam kui näiteks üledramatiseeritud ja avalikkuses palju tähelepanu pälvivad liiklusummikud. Kui näiteks liikluse kontrolli alla saamine on tehniline küsimus, mis ei puuduta inimesi isiklikult, siis privaatsfääri tööde organiseerimisega on inimestel alati väga isiklik suhe ning ümberkorralduse katsed selles valdkonnas sütitavad alati kirgi.

Ühiskonnateadlased on seostanud hoolitsemise tööd (care work) ühiskonnas soolise võrdõiguslikkuse teemaga, pidades seda olulisemakski küsimuseks kui raskesti mõõdetavat abstraktset palgalõhet. Kuidas on hoolitsemise töö ühiskonnas jaotatud meeste-naiste, erinevate klasside, rahvusgruppide jne vahel? Kas ja kuidas see töö on kaubastunud – muutunud teenuseks, mida saab osta ja müüa? Mis on selliste tööde hinnakiri? Kuidas on korraldatud ja kes teeb ühiskonnas ära hoolitsemise tööd, on seotud ühiskonna soolise korraga (režiimiga), võimujaotuse ja sotsiaalse õiglusega?