Marko Mihkelsoni essee: usutav unistus ühtsest Põhjalast

Marko Mihkelson Foto: Peeter Langovits (Postimees)

See oli 1988. aasta sügis, kui Tartu Ülikooli esimese kursuse ajalootudengid arutlesid Eesti iseseisvuse taastamise võimalikkuse üle. Meie ühiseks arvamuseks kujunes 28 aastat tagasi lootus, et ehk õnnestub Eestil taas vaba riik olla aastaks 2000. Läks palju paremini: lõpetasime ülikooli viis aastat hiljem juba Eesti Vabariigis.

Berliini müüri langemine sümboliseeris vabanemist painavast sõjaohust ning tähistas kogu Euroopa ajaloolise ühinemise algust. Poola vabad valimised, Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse taastamine ning Vene vägede lahkumine, Saksamaa ühinemine, Soome ja Rootsi liitumine Euroopa Liiduga ning lõppeks Venemaa pöördumine demokraatlike reformide teele lõid olukorra, mida me lähipiirkonnas kunagi varem ei tuntud. Läänemerest oli saamas vaba ja demokraatliku maailma sisemeri. Julgeolekuteemad taandusid esiplaanilt.

Paraku ei saa me enam nii väita. 1990. aastatel maailmas levinud lootus, et Venemaa vabaneb mineviku nõiaringist ning leiab tee avatud ja demokraatliku riigikorralduse poole hakkas kiirelt taanduma selle sajandi algul pärast verist Tšetšeenia sõda. On ammu selge, et revolutsiooniline 1991. aasta ei tähistanud Venemaal põhimõttelist lahtiütlemist repressiivjõuga riiki kontrollinud süsteemist.

Samamoodi on Venemaa geopoliitiliste huvide keskmes sajandeid olnud ligipääs Läänemere sadamatele ning soov vahetult mõjutada siinsete riikide julgeolekupoliitilisi valikuid. 1995. aastal Moskvas, ühel liberalismi ajalugu puudutaval seminaril, nägin oma silmaga, kuidas üks professor täiesti kontekstiväliselt hüüatas: olen veendunud, et minu lapsed või lapselapsed hakkavad võitlema Balti sadamate pärast, sest need kuuluvad meile. Punkt.

Venemaa eriline territooriumitunnetus ning kustumatu impeeriumiihalus on ürgne ja sageli mõistetamatu jõud, mis hoiab Kremli liidreid pideva ekspansionismi surve all. Venemaa praegune eliit eesotsas president Putiniga, kes peab lugu filosoof Ivan Iljini tõekspidamistest, teab kindlasti tema üht kuulsamat tsitaati: «Pärast igat katset Venemaad jagada ja pärast igat lagunemist taastab ta ennast uuesti müstilise antiikse spirituaalse identiteedi jõul.»

Seetõttu pole imestada, et 2014. aasta kevadel tervitati Venemaal tulihingeliselt rahvusvahelise õiguse põhikaanonite vastaselt toime pandud Krimmi okupeerimist ja annekteerimist. Mõned analüütikud on viidanud, et Krimmi võib pidada esimeseks sammuks «ajaloolise ebaõigluse» muutmisel ja Venemaa «legitiimsete piiride» taastamisel. Alles hiljuti rõhutas president Putin piiride ebaõiglust, pidades silmas Lenini lühinägelikku tegevust Nõukogude impeeriumi rajamisel. Selles mõtteviisis peegeldub sügav veendumus ekspansionistliku poliitika õigsuses ning rahvaste enesemääramisõiguse valikulisuses. Putin on varemgi seda mõista andnud. Ilmekamalt ehk 2005. aastal, kui ta pidas Nõukogude Liidu lagunemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks.

Venemaa välisminister Sergei Lavrov ütles selle aasta esimesel suuremal pressikonverentsil, et heade suhete aeg läänega on läbi ning need ei pöördu enam kunagi tagasi harjumusliku juurde. Kui siia lisada veel Venemaa uuendatud rahvusliku julgeoleku strateegia ja julgeolekunõukogu sekretäri ning endise FSB direktori Nikolai Patruševi mõtteavaldused läinud aasta lõpul ajalehtedele Izvestija ja Rossiiskaja Gazeta antud intervjuudes, pole Kremli meelest külm sõda läänega kunagi lõppenud ning käib järjepidevalt 1945. aastast saadik.

Väga oluline tähis mõistmaks Venemaa rahvusvahelisi ambitsioone on president Putini kõne Müncheni julgeolekukonverentsil 2007. aasta veebruaris. Selles kritiseeris Putin teravalt lääneriike eesotsas USAga ning kuulutas Venemaa tahet suveräänse jõuna kujundada ümber Euroopa julgeolekuarhitektuur. Sellega esitati tõsine revisionistlik väljakutse Berliini müüri järgsele vabale Euroopale. Sestsaadik on Venemaa Putini seatud eesmärki järjekindlalt ellu viinud. Sõjad Gruusiast Süüriani peaksid andma kõigile selge signaali – Venemaa rakendab geopoliitiliste eesmärkide saavutamiseks vajadusel ka sõjalist jõudu. Lisaks on eriti viimasel ajal lastud vabalt liikvele ka retooriline tuumahoiatus, kahasse pidevate õppustega.

Siinkohal on paslik rõhutada, et näiteks õppused Zapad-1981 ja Zapad-1984 ei erinenud eesmärkidelt õppustest Zapad-2009 ja Zapad-2013. See on kõnekas fakt, mis näitab Venemaa läänevastase hoiaku järjepidevust. Veel enne Ukraina sõda toimunud Zapad-2013 õppuste stsenaarium nägi taas kord ette ründetegevuse läbimängimist NATO liikmete Poola ja Balti riikide vastu. Seejuures harjutati esimest korda totaalse sõja versiooni.

Rootsi erukindralmajori Karlis Neretnieksi hinnangul viitavad Zapad-tüüpi suurõppused, et Venemaa agressiivsus meie piirkonnas pole probleemiks üksnes Balti riikidele. Hüpoteetilisel konfliktil oleks suur mõju enamikule Venemaa naabritele ja nendele, kes on huvitatud julgeolekust ja stabiilsusest Läänemere regioonis.

Balti riikide liitumine läänemaailma edukaima kaitseliidu NATOga 2004. aastal on oluliselt muutnud julgeolekukeskkonda kogu Läänemere regioonis. Ei tasu unustada, et Balti ja Põhjala regioon on viimase saja aasta jooksul olnud Venemaa julgeolekuhuvide teravdatud tähelepanu all. Juba 1920–30ndatel aastatel püüdis Moskva leida juriidilisi käike endale soodsa positsiooni saavutamiseks Taani väinade üle. Stalini-Hitleri pakt 1939. aastal andis Moskvale kauaoodatud võimaluse ekspansiooniks Baltikumis. Teine maailmasõda ja Stalini võit selles kasvatasid Vene impeeriumi mõju Läänemere piirkonnas tasemeni, mida Kremli valitsejad polnud kunagi varem saavutanud. Balti riigid olid okupeeritud, Saksamaa lõhestatud, Poola raudse kontrolli all, Põhjala nõrgestatud killustatud julgeolekuvälja ning finlandiseerimispoliitika abil.

1983. aastal Balti regiooni julgeolekuaspekte uurinud Monterey mereväekooli magistrant Jan Cody Gaudio rõhutas, et alates Teise maailmasõja lõpust oli Nõukogude Liidul koos oma satelliitidega Läänemere regioonis silmanähtav strateegiline ülekaal lääneriikide ees. Näiteks oli Varssavi pakti riikidel üksnes mereväes NATO ees kuuekordne ülekaal.

See oli loonud olukorra, kus tuumasõda vältides võis Nõukogude Liit saavutada strateegilist edu ootamatu rünnakuga näiteks Taani väinade vastu. Ennetava löögi taktika täiustatud versiooni oli Venemaal 1968. aastal välja töötanud marssal Vassili Sokolovski. Pole välistatud, et Venemaa praegune kindralstaabi ülem, oma varasemast teenistusest ka Eestit hästi tundev armeekindral Valeri Gerassimov on oma hübriiddoktriinis kasutanud just Sokolovski ideid.

Gaudio tõi oma töös välja ka poliitilised aspektid Kremli Balti regiooni julgeolekut mõjutavas tegevuses, rõhutades, et neutraalsus ja Põhjala killustatus olid eeskätt Nõukogude Liidu huvides. Ta kirjutas, et otsesest sõjalisest interventsioonist Skandinaavias kujutab suuremat ohtu finlandiseerimispoliitika.

Kuid mis kõige hämmastavam, praeguseks juba USA mereväe eruadmirali Gaudio hinnang enam kui 30 aastat tagasi meie regiooni julgeolekukeskkonnale on kui eile kirjutatud. Ta kirjutas: «Balti regioonis on väga oluline vaadata uue pilguga nii elavjõu kui varustuse eelpositsioneerimisele. Tänast tehnoloogia taset arvestades areneb kaasaegne sõda väga kiiresti ja jätab vähe aega mobilisatsiooniks. «Ekspeditsioonifilosoofia» jõudude toetamisega kaugelt ei oma enam sellist sõjalist ega poliitilist tähendust kui mõni aasta tagasi. Allianss peab loobuma mõttest, et iga kaitse- või ettevalmistusmeede vastuseks Nõukogude ekspansioonile oleks Kremlis käsitletav kui provokatsioon. Liitlaste kaitse, mida võidakse käsitleda nõrgana, loob iseenesest kutse agressiooniks.»

Gaudio tsitaat juhatab meid otseteed tänapäeva. Peaaegu iga päev on võimalik meediast lugeda uudiseid või analüüse, kus rõhutatakse NATO idatiiva heidutustaseme tõstmise vajalikkust. Ikka selleks, et tagada rahu ja julgeolek kogu meie regioonis. Venemaa propaganda NATO ründekavatsustest pole ju vähimalgi määral tõsiseltvõetav. Sama alusetu on Venemaa pidev surve Rootsile ja Soomele, kus diplomaatilise korrektsuse piirimail mängides püütakse julgeolekualaseid valikuid ette kirjutada viisil, nagu tegemist polekski sõltumatute riikidega.

Oma poliitikukarjääri vältel alates 2003. aastast olen näinud Põhjala kolleegide julgeolekupoliitilises mõtlemises olulist murrangut. Sellist elavat ja üha enam ühisosa leidvat julgeolekudebatti pole meie regioonis kunagi varem olnud. Oleme alati olnud lõhestatud väliste jõudude poolt või on meid tagasi hoidnud ajaloo hirmud. Praegu oleme aga lähemal kui kunagi varem kogu Põhjala ja Balti regiooni hõlmava ühtse julgeolekuvälja kujundamisele.

Rootsi ja Soome peaminister tunnistasid aastaalguse ühisartiklis, et Venemaa agressioon Ukraina vastu on esitanud Euroopa julgeolekule suurima väljakutse külma sõja aegadest saadik. «Me mõlemad rõhutame vajadust pikaajalise strateegia järele, mis tagaks rahu ja stabiilsuse Põhja-Euroopas ja Balti regioonis,» kirjutasid Juha Sipilä ja Stefan Löfven, kuid lisasid siiski, et nende riikide neutraliteedipoliitika omab jätkuvalt kõrget väärtust.

Samal ajal avaldasid aga 25 tuntud Rootsi diplomaati ja kaitseväelast ühise arvamuse ajalehes Dagens Nyheter, milles esitati argumendid Rootsi NATOga liitumise vajalikkusest. Raporti autorid kirjutasid: «Sõjastsenaarium Balti riikides on tõenäoliselt ainus, mis võib nähtavas tulevikus kujutada ohtu Rootsile. Rootsi liikmesus NATOs on samuti vajalik selleks, et tõrjuda seda ohtu ning luua sõja ennetamiseks vajalik stabiilsus. Meie julgeolek on vältimatult seotud Balti riikide julgeolekuga.»

Soome julgeolekueksperdi ja endise diplomaadi Pauli Järvenpää hinnangul «ei oma Venemaa sõjalises planeerimises mingit erilist tähendust Soome neutraalsus. Näib, et Soome elab praegu kõige halvemas olukorras: Venemaa käsitleb Soomet ohuna, samas Soome, olles väljaspool NATOt, pole kaetud Põhja-Atlandi alliansi artikkel 5 julgeolekugarantiiga.»

Meid ootavad ees keerulised väljakutsed, kus ühelgi Balti ja Põhjala regiooni vabal ja demokraatlikul riigil pole alternatiivi tihedale omavahelisele kaitsekoostööle ning rahvusvahelise õiguse ülimuslikkusele julgeolekuohtude tõrjumisel.

Rootsi ja Soome liitumine NATOga looks kogu Põhjalas esmakordselt ajaloos olukorra, kus meie julgeolekuväli oleks ühtne ja jagamatu. Unistus, millest 28 aastat tagasi ei osanud keegi veel mõeldagi, on praegu nii käegakatsutavas kauguses.

Marko Mihkelson on riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees (IRL). Essee põhineb 9. veebruaril 2016 Helsingis Paasikivi Seltsis peetud kõnel.