Ilmar Raag: Venemaa ja meie inimesed

Ilmar Raag Foto: Raigo Pajula

Valitsuse nõunik Ilmar Raag kirjutab Eesti strateegilise kommunikatsiooni peaküsimusest ehk sellest, mil määral suudavad eestlased ja venelased Eestis kompromisse leida.

Kui lugeda vaheldumisi eesti ja vene julgeoleku tekste, siis tekib tunne, et elame erinevates universumites. Küsimus ei olegi tões ja vales, vaid eelduste raamistamises, kus vaadatakse mööda ohu tegelikest põhjustest.

1919. aastal tuli prantsuse peaminister George Clemenceau välja ideega «sanitaarkoridorist» ehk puhverriikidest, mis pidid eraldama lääneriike kommunismi nakatunud Venemaast. Kui meie samal ajal hõiskasime, et «Ükskord on Eesti riik», siis osa suurriikide nägemuses olime pelgalt nende julgeoleku instrument. Teiste sõnadega ei olnud meie mured rahvusvahelise julgeolekuarhitektuuri seisukohalt olulised. Kutsume seda suhtumist imperialismiks. Täna tundub, et Kremli käsitlus oma naaberriikidest on mingil moel sarnane tolleaegse kontspetsiooniga, isegi kui ma ei soovi neid kohe kahtlustada pahatahtlikkuses.

Kuna eesmärgiks on heanaaberlikud suhted, peame eeldama, et ka Venemaal võivad olla omad õigustatud huvid. Normaalsus oleks ju olukord, kus kumbki pool tunnistab teineteise huvisid. Niisiis on ka Venemaal õigus muret tunda oma julgeoleku pärast. Jätame siinkohal kõrvale Dugini- ja Žirinovski-sarnaste natsionalistide hämarad ideed ja tugineme vaid ametlikele tekstidele.

Venemaa sõjaline doktriin detsembrist 2014 ja rahvusliku julgeoleku strateegia detsembrist 2015 käsitlevad põhilise ohuna NATOt. Selle tõestuseks osutatakse NATO laienemisele, mis toob vaenlase väed Moskvale järjest ligemale. Tõsi, vormiliselt asusid neli Eestis viibinud NATO tanki Moskvale lähemal kui 15 aastat tagasi. Kui iroonia kõrvale jätta, siis Moskva julgeolekukonverentsil mais 2015 ei pidanud vene kindralstaabi esindajad ohuks siiski mitte NATO maavägesid, vaid seda, et võimalike NATO rakettide lennuaeg on potentsiaalselt lühenenud.

Venemaa sissepiiramise vormina on neis dokumentides mainitud hübriidoperatsioone, mille abil olevat lääs organiseerinud värvilisi revolutsioone ja araabia kevadet. See on aga esimese vea koht. Võrdluseks, kas me usume, et Ühendriikide toetus Eesti iseseisvuspüüdlustele oli see, mis määras inimeste registreerumise Eesti Kodanike Komitee juures? Kas laulev revolutsioon oli CIA üritus? Minu teada mitte, aga Kremli retoorika rajaneb suures osas veendumusel, et nn isetekkeline rahulolematus ei ole võimalik. Sellest lähtuvalt võib järeldada, et järelikult ei ole demokraatia võimalik...

Oluline on, et pikemas julgeolekupoliitikas on niisugune käsitlus selgelt ohuspiraali kasvatav. Tuletame meelde, et ühelt poolt võtab NATO esialgu veidi pika hambaga vastu Balti riigid 2004. aastal, kuid sealt edasi teatavad Euroopa juhtriigid üksteise järel oma kaitsejõudude kärpimise plaanidest järgmise kümne aasta jooksul. Ka president Obama teatas esialgu, et Ühendriigid vähendavad veelgi oma sõjalist kohalolekut Euroopas. Kui veel 1980. aastatel paiknes Euroopas 200 000 USA sõjaväelast, siis 2015 pidi siia jääma vaid 30 000 inimest. Lisaks teatas Obama, et USA tähelepanu nihkub nüüd hoopis Vaikse ookeani teatrile.

Tundub, et sõjalise konflikti oht peaks Euroopas vähenema, aga võta näpust. Õppuse Zapad 2009 raames harjutas Venemaa tuumarünnakut Varssavi vastu. 2010. aasta Venemaa julgeoleku strateegia elas endiselt narratiivis, mille järgi oldi napilt suudetud NATO laienemine Gruusiasse ära hoida, aga NATO silmuse koomaletõmbumise oht ei olnud kadunud. Selles valguses oli Ukrainasse sekkumine väga loogiline.

Sellel kõigel on kaks järeldust. Esimene on spekulatiivne. Tundub, et Kremli identiteedile on vaja vastasseisu maailma kõige mõjukama vastase ehk Ühendriikidega. Kui Washington neid ei ähvardaks, siis tajutaks seda ehk isegi tühjusena. Selle tunde viga tuleb aga välja just neis ametlikes dokumentides, kus NATO laienemise allikana nähakse Ühendriikide kurje kavatsusi ja mitte Venemaa naabrusriikide hirmu oma turvalisuse pärast. Kusagil neis ametlikes dokumentides ei mainita, et Balti riigid ise on soovinud NATO suuremat kohalolekut. Seda ei usutagi, sest tekstides kumab läbi hoiak, et naaberriigid on funktsionaalselt vaid puhverriigid, millel tegelikult ei ole õigust julgeoleku muredele. Sellisel juhul ei ole ka vastuolu nõudmises, et lääne pool Peipsi järve ei tohiks üldse olla tajutavat sõjalist kohalolekut, samal ajal kui ida pool võivad paikneda relvasüsteemid, mis mõjutavad kogu Balti ala.

Puhverriigil ei saa ju olla muret oma julgeoleku pärast. Kui meid ei käsitletaks puhverriigina, siis ei tekitaks ärevust Balti riikide soov, et ka nende naabruses peaks valitsema mingigi jõudude tasakaal.