Väitlusseltsi kolumn: rassistid ja vägistajad ehk Kaks levinumat demagoogiavõtet pagulasdebatis

Lauri Kriisa Foto: Erakogu

Eesti inimesed on oma 98 iseseisva aasta jooksul teinud ühiselt mitmeid asju õigesti, kuid pagulasdebatt ei ole üks neist. Kuigi arutelu on aktiivne ja pidev, on see märgatavalt kreeni kaldunud, kirjutab Eesti väitlusseltsi liige Lauri Kriisa.

Kui konstruktiivne arutelu toimib suunal «meie vs. probleem», siis pagulaste küsimuses on see vajunud suunda «üks osa meist vs. teine osa meist». Oma osa selles on kindlasti olnud demagoogiavõtete järjepideval kasutamisel mõlemalt poolt. Vaatame lähemalt kahte levinumat sellist võtet: sildistamine ja üldistamine.

 

Sildistamine

Esiteks võib nõustuda pagulasskeptikute kriitikaga, et nende vastu kasutatakse meelevaldselt termineid «rassist» ja «islamofoob». Selline sildistamine on argumentum ad hominem erivorm ning viitab tihti alusetult, et ütleja on rumal või pahatahtlik. Seega ei oleks nagu üldse mõtet kuulata, mida tal enda seisukoha põhjendamiseks öelda on. Piltlikult kaotab ta malemängu juba lauda istudes lihtsalt seetõttu, et on sattunud sildistajast erinevale lauapoolele. Selline taktika on ebaaus, sest konkreetse pagulaspoliitilise otsuse kritiseerimisel ei pruugi olla rassismi või islamofoobiaga midagi pistmist.

Näiteks ei oleks rassistlik võtta isolatsionistlik seisukoht ja öelda, et me ei peaks aitama mitte kedagi isegi suurima häda korral, olemata sellest mis rahvusest või rassist ta on.

Näiteks ei oleks rassistlik võtta isolatsionistlik seisukoht ja öelda, et me ei peaks aitama mitte kedagi isegi suurima häda korral, olemata sellest, mis rahvusest või rassist ta on. Samuti saab tunda muret võimaliku hõõrdumise pärast eri kultuuride esindajate vahel, ilma et see eeldaks ühe kultuuri paremust teise suhtes. Lisaks võib põhimõtteliselt nõustuda sõjapõgenike vastuvõtmises, kuid kahelda selles, kas reaalselt Eestisse saabuvad isikud on nõuetekohaselt sõjapõgenikena tuvastatud. Võib isegi toetada konkreetset otsust, aga olla suveräänsuse kaalutlustel vastu selle vastuvõtmisele Brüsselis.

Kuigi sellised argumendid erinevad nii sisu kui ka tugevuse poolest, ühendab neid seose puudumine rassismi või islamofoobiaga. Kahjuks ei ole võimalik selliseid seisukohti ideede turuplatsil esitleda, kui ütleja häält siltidega «rassist» ja «islamofoob» juba eelnevalt vaigistatakse.

Koos sildistamisega kasutatakse pagulasskeptikute suhtes teist argumentum ad hominem võtet nimega «süü seostamise läbi» (guilt by association). Nii kritiseeritakse inimese argumenti lihtsalt seetõttu, et teda on võimalik seostada mõne kergemini kritiseeritava grupiga. Näiteks kutsutakse pagulasskeptikuid tihti rassistiks lihtsalt seetõttu, et teised inimesed on eelnevalt põhjendanud vastuseisu pagulaste vastuvõtmisele läbi tõeliselt rassistlike argumentide. Malemängu analoogias on see samaväärne olukorraga, kus mustade nuppudega mängija kaotab lihtsalt seetõttu, et mõnes eelnevas mängus musti nuppe kasutanud mängija enda mängu kaotas. Ka see meetod võtab inimeselt ebaausalt võimaluse selgitada, millistel väärtustel tema argument tegelikult põhineb.

Üldistamine

Kui pagulaste toetajate loogikavead teevad liiga pigem pagulasskeptikutele, siis skeptikud ise kipuvad ebaaususele just pagulaste suhtes. Üks levinuim võte siin on «kiire üldistamine» (anectotal fallacy).

Antud juhul kasutatakse üksikut näidet, et teha meelevaldseid üldistusi mingi suurema grupi kohta. See võte on eelkõige levinud pagulasskeptikute sotsiaalmeediagruppides, kus jagatakse üksikuid lugusid mõne Euroopasse sisserännanud moslemi toimepandud rõvedustest. Selliste tegude konkreetsed toimepanijad ja nende teod väärivad kahtlemata hukkamõistu. Samas ei võimalda sellised üksikud näited teha põhjapanevaid järeldusi terve inimgrupi käitumise kohta.

Näiteks annaks sarnast pilti üksikjuhtumite põhjal maalida ka Eestist. Statistikaameti andmetel registreeritakse Eestis vähemalt üks vägistamine või vägistamiskatse keskmiselt iga kolme päeva tagant. See võimaldaks meediaväljaannetel avaldada igal kolmandal päeval esileheuudis pealkirjaga «Eesti inimene vägistas!».

Euroopa Liidus elava 19 miljoni moslemi põhjal saaks meedias tagada igapäevase vägistamisteadete voo ka siis, kui nad oleksid Eesti inimestest tunduvalt seadusekuulekamad. Kuigi üksiknäited ei võimalda loogiliselt teha üldistavaid järeldusi, võib pidevalt selliste uudiste lugemine tekitada uskumuse, et niimoodi selle grupi inimesed üldiselt käituvadki. Selline üldistus on aga ebaaus kõikide seadusekuulekate inimeste suhtes, keda ühendab kurjategijatega vaid ühte suurde gruppi kuulumine, olgu see Eesti riik või moslemi usk.

Kokkuvõttes viivad kõik eelnimetatud loogikavead tundmatuseni lihtsustatud arusaamani laual olevatest argumentidest ja nende esitlejatest. Kui paljud erinevate eesmärkide, murede ja väärtustega inimesed ning nende argumendid surutakse ühte lihtsasse ja paindumatusse raami, siis tulemuseks on ekslik järeldus.

Mis edasi?

Pagulaste teemal aktiivselt arutlevad inimesed võivad seda artiklit lugedes jõuda küsimuseni: «Miks peaks see mind huvitama?». «Seni on ju asjad töötanud täitsa hästi. Minu teravad kommentaarid pagulasteemal on iga kord saanud vähemalt kümme laiki ja vastaspoolel on alati suu vett täis. Miks mind peaks huvitama targutused arutelu kvaliteedi ja demagoogia üle?»

Sinu postitusi laikivad mõttekaaslased toetasid sind juba enne. Samas on põhimõtteliselt välistatud, et pärast sinu demagoogiavõtet tuleb mõni vastaspoole kommentaator enda kaevikust välja ja liitub sinu tiimiga.

Lühidalt: sa ei veena praegu mitte kedagi. Sinu postitusi laikivad mõttekaaslased toetasid sind juba enne. Samas on põhimõtteliselt välistatud, et pärast sinu demagoogiavõtet tuleb mõni vastaspoole kommentaator enda kaevikust välja ja liitub sinu tiimiga. Demagoogiavõtte sihtmärk tunneb võtte ebaaususe ära isegi siis, kui ta võtte täpset nimetust ei tea. Sellised meetodid võimaldavad sõnumiseadjal küll pälvida kaaslaste heakskiitu, kuid ei aita tal veenda teisel arvamusel olevaid inimesi. Näiteks ajakirjas Science avaldatud uuringus leiti, et vastuolulistel teemadel toimub valdav osa arutelust mitte gruppide vahel, vaid grupisisestes kajakambrites. Sisuliselt esitavad sõnumiseadjad oma säravaid argumente vaid inimestele, kes neid juba niigi usuvad. Sama tendentsi on näha ka Eesti pagulasteemale keskendunud sotsiaalmeediagruppides.

Kuigi demagoogiavõtted ei ole ainsana süüdi arutelu kõrvalekallutamises «meie vs. probleem» suunalt, tekitavad nad oma manipulatiivsusega ebavajalikku vastandumist arutelu osaliste vahel. Kui su eesmärk on veenda teisi inimesi enda seisukohtade õigsuses, tasub seega vältida eelmainitud ning ka teiste demagoogiavõtete kasutamist.