Kristel Mets: alkoholipoliitika peab lahendama tegelikke probleeme

Alkohol Foto: Elmo Riig / Sakala

Alkoholipoliitika käskude-keeldude ümber käib äge sõnasõda tootjate, müüjate, tervisearendajate, poliitikute ja teiste osapoolte vahel. Sel ajal kui meie vaidleme, liigub karavan sama hooga edasi. Salaalkoholiga kaubitsejad, alkoholi liigtarvitajad, alaealised alkoholitarvitajad on probleemide pundar, mille lahendamine on tegelik ülesanne, kirjutab Altia Eesti AS juhatuse esimees Kristel Mets.

Ei ole sisulist vahet, kas alkoholibrändidele on telereklaam kella 21st või 22st – liigtarvitajaid see ei puuduta, samuti mitte alaealisi, kes pigem ei vaata telerit tavapärasel moel, vaid järelvaatamiste ja salvestuste kaudu. Tanklates alkoholimüügi keelamine on lihtne meede, näitamaks et midagi on ära tehtud, aga tegelikku mõju sellel ei ole. Kas on keegi uurinud, kustkohast autoroolis kinni peetud alkoholi tarvitanu oma joogid ostis?

Minu meelest on kõigil seaduskuulekatel huvigruppidel, kelle sekka kuuluvad Eestis legaalsete äriühingutena tegutsevad alkoholitootjad ning maaletoojad, ühised eesmärgid: alkoholist laekuvad maksud riigieelarvesse, alaealiste alkoholitarvitamise likvideerimine ning alkoholi liigtarvitamise piiramine.

Kuidas neid eesmärke ühiselt täita? Riigieelarvesse laekub aastas umbes 220 miljonit eurot alkoholist, millest umbes 70 miljonit Soome turistide ostudest. Umbes 15-20 miljonit eurot kaotab täna riik piiriülesele ja illegaalsele alkoholile. Peamine ühine eesmärk oleks see, et meil on mõistlikud aktsiisimäärad, mis tagavad piisava hinnavahe Soomes müüdavale alkoholiga. Ja et kohalikel elanikel ei tekiks suure hinnavahe tõttu ahvatlust osta Eestis maksumärkideta või välisriikide maksumärkidega alkoholi.

Asjatundjad saavad väga lihtsalt kätte Läti või Vene päritolu pooleliitrise viinapudeli hinnaga 3,5 eurot, kuid maksudega toode on poes 6 eurot. 2015. aastal tõi 15-protsendiline aktsiisitõus riigile ainult 0,9 protsenti rohkem raha ning käesolev aasta toob arvatavasti veelgi vähem. Aastal 2017 ei tohi enam alkoholiaktsiisi tõsta, sest vastasel juhul hakkab laekumine vähenema.

Alaealiste alkoholi kättesaadavuse osas tuleb teha põhjalik uuring (näiteks kasutada testoste), kust nad seda ostavad, mida ostavad, sest siis on võimalik ka täpselt suunatud vahenditega selle vastu võidelda. Ei ole vaja populistlikult hakata osa poode sulgema, vaheseinu ehitama või telereklaami keelama. Alaealistele alkoholi müümise suhtes võiks kehtida nulltolerants, seda nii müüjate kui ka «sõbralike» täiskasvanute osas, kes noorte eest ostu sooritavad.

Üsna ilmne, et Eesti keskmise alkoholitarbimise viivad üles liigtarvitajad. Neile ei mõju loomingulised alkoholivastased väli- ja telereklaamid, mida viimastel aastatel vorbitakse. Reklaamid on suunatud inimestele, kellel ei ole probleemi ning tegelikult on piltide asemel vajadus korralike abiprogrammide järele.

Aeg on luua aktsiisina kogutud summadest abifond alkoholismi käes kannatavatele inimestele ja nende perekondadele. Näiteks eraldades makstud aktsiisist kasvõi mõne protsendi ehk 5-6 miljonit eurot aastas rehabiliteerimisse ning inimeste tagasitoomisse. Täna ei ole mitte ühtegi kohta, kuhu saaks perekond oma murega pöörduda. Palun vabandust, aga Wismari ei ole see koht, kuhu inimesed oma murega pöörduvad, pigem kannatakse ja ollakse häbis ja mures üksi.

Kas oleks ehk aeg määratleda väga kitsalt ja väga täpselt, mida on üldse alkoholipoliitikas vaja muuta ja kuidas seda ühiselt teha saab? Eriti selles valguses, et meie põhjanaabrid mõtlevad hoopis alkoholipoliitika liberaliseerimisele. Uus Soome alkoholiseadus, mis on plaanis jõustada 2017. aastal, pikendab kauplustes alkoholimüügi aegu ning loobutakse keerulisest veini ja õlle kategoriseerimisest A-, B- ja C-klassidesse, mis on eriti koormavad olnud restoranidele ja baaridele. Ilmselt leitakse sealt, et keelamine ja piiramine ei aita lahendada probleeme, millega ka Eestis silmitsi ollakse.