/nginx/o/2016/02/25/5093901t1hfb0a.jpg)
Jälgides arvamusavaldusi kooseluseaduse ja selle rakendusaktide teemal, saab üha selgemaks, et paljude Eesti inimeste seisukohad homoseksuaalsuse teemal lähtuvad pigem uskumustest ja hirmudest kui faktidest, kirjutab Leuveni ülikooli järeldoktorant Anneli Veispak.
Homoseksuaalsust peetakse ebanormaalseks, valikuliseks ja õpitavaks. Priit Tohveri geide terviseprobleeme käsitleva artikli (PM, 27. jaanuar 2016) kommentaariumis soovitas üks kommenteerija inimestel vaadata sügavale oma südamesse ja endale tunnistada, et homoseksuaalsus on haigus.
Sügavale südamesse vaatamine on oluline, kuna vaatame otsa oma uskumustele ja hirmudele, aga see ei vasta ühelegi küsimusele. Kui arst mulle retseptiravimi kirjutab, tahaks ma väga loota, et tema soovitus ei baseeru sügavale südamesse vaatamisel, vaid pigem erialasel teadmisel ning teaduslikel tulemustel, mis kinnitavad, et antud ravim minu haigusnähte leevendab.
Seega, nii inimestel individuaalselt kui ühiskonnal tervikuna oleks rohkem võita sellest, kui otsuseid tehes vaataksime oma uskumustest ja hirmudest kaugemale. Suutes oma uskumusi faktidele toetudes kohandada, võib ehk aru saada, et karta ei olegi vaja.
Järgnevalt üritangi välja tuua teaduslikud seisukohad, mis loodetavasti aitavad vastata peamistele homoseksuaalsusega seotud küsimustele ning näitavad, et uskumused, justkui homoseksuaalsus oleks haigus, valikuline või õpitav, ei ole põhjendatud.
Sellele küsimusele vastamiseks on vaja selgitada, miks homoseksuaalsus psühhopatoloogiaks üleüldse klassifitseeriti ja milles see patoloogia seisnes.
Alates 12. sajandist käsitleti homoseksuaalsust kristlikus kultuuriruumis patuna ning karistati kui kriminaalkuritegu. Homoseksuaalseid inimesi on rehabiliteeritud nii genitaalide amputeerimise, piinamise, põletamise, surmanuhtluse kui lihtsalt vangistusega. 19. sajandi lõpus hakkas levima arusaam, justkui homoseksuaalsus oleks psüühiline häire. Tollal peeti seda seisukohta ääretult progressiivseks ja humaanseks, sest see tundus taolist ebanormaalsust selgitavat.
Peamine sümptom, mille alusel homoseksuaalsust psüühiliseks häireks peeti, oli puudulik psühholoogiline kohanemine. Psühholoogiline kohenemine on termin, mis koondab enda alla mitmed vaimse tervise näitajad, nagu inimese võime kohaneda, adekvaatselt reageerida, oma impulsse kontrollida, reaalsust tajuda jne. Enamik uurimustest, mis enne 20. sajandi keskpaika homoseksuaalsuse teemal avaldati, olid psühhoanalüütilised ja tehtud psühhiaatrite poolt, kes ravisid vaimse tervise probleemidega haiglasse sattunud homoseksuaalseid patsiente.
Sellel lähenemisel on kaks väga olulist probleemi, mis seavad kogutud andmete valiidsuse kahtluse alla. Esimene neist on kallutatus, mis tähendab seda, et iga andmeid kogunud psühhiaatri isiklikud veendumused ja teadmised patsiendi haigusloo kohta mõjutasid seda, kuidas testide tulemusi tõlgendati. Kõige objektiivsemad tulemused empiirilises uurimistöös saavutatakse tavaliselt kasutades n-ö topeltpimedat meetodit, kus testi läbiviija ei tea testitava inimese lugu.
Teine oluline probleem on mittejuhusliku valimi kasutamine. Kui eesmärgiks oleks uurida heteroseksuaalsete inimeste üldist psüühilist seisundit ning selles uurimuses testitaks ainult psühhiaatriahaiglas viibivaid inimesi, ei saaks antud tulemuste alusel teha järeldusi keskmise heteroseksuaalse inimese kohta!
1957. aastal juhtis nendele olulistele metodoloogilistele probleemidele tähelepanu dr Evelyn Hooker, kes tõestas oma uurimustööga, et testides juhuslikku valimit ja kasutades topeltpimedat meetodit, ei erine hetero- ja homoseksuaalsed mehed oma psühholoogilise kohanemise poolest üldse. Dr Hookeri eeskujul viidi järgnevatel aastatel läbi hulgaliselt metodoloogiliselt valiidseid uurimusi, mis kinnitasid, et homoseksuaalsus ei ole olemuslikult psühhopatoloogiline.
Empiiriliste andmete vältimatu hulga kuhjumise ning poliitiliselt aktiivse geikogukonna tegevuse tõttu 1970ndate alguses, otsustas Ameerika Psühhiaatria Assotsiatsiooni (APA) juhatus homoseksuaalsuse psühhopatoloogia loetelust (DSM) välja arvata. Loomulikult oli ka siis psühhiaatreid, kelle selle vastu vihaselt võitlesid ning kutsusid APA liikmeid üles hääletama juhatuse otsuse vastu. 1974. aastal hääletus toimuski ning selle tulemusel ratifitseeriti juba aasta varem vastu võetud otsus.
Kokkuvõtlikult võib empiirilistele uurimistulemustele toetudes öelda, et homoseksuaalsus ei mõjuta inimese võimet tajuda reaalsust, kohaneda, õppida, leppida, oma impulsse kontrollida ja tunda emotsioone ei rohkem ega vähem kui heteroseksuaalsus. Küll aga on homo- ja biseksuaalsetel inimestel võrreldes heteroseksuaalsete inimestega suurem risk kogeda depressiooni ja ärevushäireid, täpselt nagu igal teiselgi diskrimineeritud vähemusgrupil. Seega, homoseksuaalsus ei ole haigus.
Eeldades, et homoseksuaalsus on valikuline, peaksime ühtlasi eeldama, et ka heteroseksuaalsus on valikuline. Ja kui on teadlikult valitud, peaks saama oma valikut muuta. Seega võiks igaüks iseendalt küsida: «Kas mina suudan muuta oma seksuaalset orientatsiooni?»
Mina ei suuda. Juba mõte sellest tundub võimatu ja vastumeelne. Ka kõige parema tahtmise juures ei suuda ma vaadata minuga samast soost olevat inimest seksuaalse ihaga. Ei suudaks isegi, kui kästaks. Ma ei ole ainulaadne. Keegi ei suuda. Inimesed ei saa oma seksuaalset orientatsiooni teadlikult valida ega muuta, kuna meie sooline identiteet (kas tunneme ennast naise või mehena) ja seksuaalne orientatsioon (kas tunneme seksuaalset tõmmet naiste või meeste poole) on programmeeritud meie ajustruktuuridesse ajal, mil oleme lootena ema kõhus.
Protsessi, mille käigus arenevad meessoost lootel meestele ning naissoost lootel naistele omased füüsilised ja mentaalsed tunnused, nimetatakse sooliseks diferentseerumiseks. Kuna suguelundite sooline diferentseerumine leiab aset raseduse esimesel trimestril ja aju sooline diferentseerumine algab raseduse teisel trimestril, võivad need protsessid areneda ja olla erinevate faktorite poolt mõjutatud teineteisest sõltumatult.
Nii suguelundite kui aju soolise diferentseerumise protsessi mõjutavad eelkõige androgeenid (meessuguhormoonid), peamiselt testosteroon. Näiteks loodetest, kes on geneetiliselt maskuliinsed (YX kromosoomid), aga kellel on geenimutatsioonide poolt põhjustatud täielik androgeenide tundetuse sündroom, arenevad heteroseksuaalsed naised, kellel ei ole mingit probleemi oma soolise identiteediga. Seega, lihtsustatult võib öelda, et piisavalt kõrge testosterooni kontsentratsioon loote organismis õigetel ajahetkedel kutsub esile meestele omaste suguelundite ja ajustruktuuride kujunemise.
Väga madal testosterooni kontsentratsioon loote organismis viib aga naistele omaste suguelundite ja ajustruktuuride kujunemiseni. Paljud erinevad uurimused kinnitavad, et tüüpilisest kõrgem prenataalse (sünnieelse) testosterooni kontsentratsioon naiste organismis ja tüüpilisest nii madalam kui kõrgem testosterooni kontsentratsioon meeste organismis on seotud homoseksuaalsuse kujunemisega.
FMRI uuringud näitavad, et geide ja heteronaiste amügdala aktivatsiooni muster ning sealt lähtuvad närviühendused on üsna sarnased, samas kui lesbide amügdala närviühendused ning aktivatsiooni muster on pigem sarnased hetero-meeste omal.
Arvatakse, et inimese seksuaalse orientatsiooni n-ö bioloogiline baas asub limbilises süsteemis, täpsemalt amügdalas ja hüpotalamuses. Amügdala, mis on seotud emotsioonide, emotsionaalsete reaktsioonide ja mälestuste protsessimisega, on meestel tavaliselt suurem ning sisaldab rohkem testosterooni retseptoreid kui naistel. Samuti näib naiste vasaku ajupoolkera amügdala olevat aktiivsem ning tihedamalt ühendatud ümbritsevate piirkondadega kui parem ja meestel vastupidi.
FMRI uuringud näitavad, et geide ja heteronaiste amügdala aktivatsiooni muster ning sealt lähtuvad närviühendused on üsna sarnased, samas kui lesbide amügdala närviühendused ning aktivatsiooni muster on pigem sarnased heteromeeste omaga.
Hüpotalamus, mille peamine funktsioon on siduda inimese närvi- ja endokriinsüsteem läbi ajuripatsi ühtselt ja sünkroonselt toimivaks süsteemiks, vastutab lisaks kehatemperatuuri, nälja, janu ja une reguleerimisele ka seksuaalse erutuse, hoolitseva käitumise ja siduvate emotsionaalsete tunnete tekkimise eest. Hüpotalamus sisaldab mitmeid rakutuumikuid, mis on sooliselt dimorfsed (erinevad meestel ja naistel). Näiteks on avastatud, et hüpotalamuse eesmises osas asuv rakutuumik (INAH3), mis mõjutab suguhormoonide produktsiooni ja seksuaalset käitumist, on geidel sarnaselt heteronaistega väiksem kui heteromeestel.
Üks teine rakutuumik hüpotalamuses, suprachiasmatic nucleus, samuti teatud kui aju kell, on geidel leitud olevat kaks korda sama suur ning sisaldavat kaks korda sama palju rakke kui heteromeestel.
Hüpotalamus mängib ka väga olulist rolli seksuaalsete stiimulite protsessimisel, nagu näiteks feromoonide lõhn. Feromoonid on keha poolt eritatavad kemikaalid, mille lõhn kannab edasi nii sotsiaalset kui seksuaalset informatsiooni sama liigi esindajatele ning mõjutab nende käitumist.
Karolinska instituudi teadlased lasid nii hetero- kui homoseksuaalsetel inimestel nuusutada feromoonide sarnaseid kemikaale, millest üks oli testosterooni derivaat (leidub meeste higis) ning teine oli östrogeeni derivaat (leidub naiste uriinis) ning mõõtsid samal ajal nende hüpotalamuse aktivatsiooni taset. Selgus, et testosterooni derivaat tõstis heteronaiste ja geide hüpotalamuse aktivatsiooni, samas kui heteromeestel hüpotalamuse aktivatsioon ei muutunud. See on märk sellest, et heteromeeste aju ei tõlgenda meeste feromoonide lõhna seksuaalse stiimulina, samas kui hetero- naiste ja geide aju seda teeb.
Östrogeeni derivaadi nuusutamine aga tõstis oluliselt heteromeeste ja lesbide hüpotalamuse aktivatsiooni, samas kui heteronaiste oma mitte. Selle ja paljude teiste uuringute põhjal võib öelda, et hetero- ja homoseksuaalse inimese ajud erinevad nii anatoomiliselt kui funktsionaalselt.
Teaduslikke teooriad homoseksuaalsuse kohta on veelgi, kuid üldine konsensus seisneb väites, et seksuaalne orientatsioon ei ole valik. Orientatsiooni kujunemine looteeas ja avaldumine varases puberteedis ei allu tahtele. Hetero-, homo- ja biseksuaalsus on inimese (ja väga paljude teiste liikide) seksuaalse orientatsiooni loomulikud variatsioonid, millest kõik variandid näivad esinevat sarnases proportsioonis läbi aja.
Puudub igasugune valiidne tõestus väitele, et sotsiaalne keskkond mõjutab inimese seksuaalset orientatsiooni. Sotsiaalne keskkond mõjutab seda, kui ausalt inimene oma seksuaalset orientatsiooni julgeb tunnistada, aga mitte orientatsiooni ennast. Parimaks viisiks kontrollida sotsiaalse keskkonna mõju seksuaalse orientatsiooni kujunemisele, peetakse uuringuid, kus jälgitakse homoseksuaalsete vanematega kasvanud laste arengut.
Norra teadlased Anderssen, Amelie ja Ytterøy (2002) on teinud korraliku metaanalüüsi 23 uuringu põhjal, mis on läbi viidud alates 1970ndate aastate lõpust võrdlemaks homo- ja heteroseksuaalsete vanematega kasvavate laste arengu erinevaid aspekte nii ühekordselt kui pikaajaliselt. Kõikide arenguaspektide hindamiseks nendes uurimustes on kasutatud maailmas laialdaselt tunnustatud ja normeeritud teste.
Metaanalüüs kinnitab, et homoseksuaalsete vanematega kasvanud lapsed (615 last) on emotsionaalselt täpselt sama terved ja funktsionaalsed, kognitiivselt sama võimekad ja intelligentsed, sama selgete arusaamadega sugudevahelistest erinevustest ja rollidest ühiskonnas, sama hästi väljakujunenud soolise identiteediga ja sugugi mitte proportsionaalselt rohkem homoseksuaalsed kui lapsed, kes on kasvanud heteroseksuaalsete vanematega.
Erinevused seisnesid paaris aspektis. Esiteks, lesbidest emadega kasvanud tüdrukud hoolisid keskmiselt vähem n-ö ilus olemisest (kleitidest, ehetest, meikimisest) ja nende potentsiaalsed elukutsevalikud (kelleks saada tahad, kui suureks kasvad?) olid traditsioonilise ühiskonna mõistes maskuliinsemad (jurist, arst, kosmonaut, politseinik), kui heteroemadega kasvanud tüdrukutel. Teiseks selgus, et homoseksuaalsete vanematega kasvanud lapsed on kogenud rohkem kiusamist ja eakaaslaste negatiivseid reaktsioone kui heterovanematega kasvanud lapsed.
Seega hirm, et homoseksuaalsusest rääkimine ja kirjutamine nii meedias kui kooliõpikutes ning samasooliste paaride nägemine avalikus ruumis võiks teismelisi kallutada valima pigem homo- kui heteroseksuaalsust, on alusetu.
Kui homoseksuaalsust oleks võimalik õppida, siis peaks olema võimalik õppida ka heteroseksuaalsust. Ja ometi kasvavad ka heterovanematega kodudes homoseksuaalsed lapsed.
Mina ei suuda muuta oma seksuaalset orientatsiooni ja on hea, et ühiskond seda minult ei oota. Ma võin täiesti iseenesestmõistetava rahuga väita, et olen heteroseksuaalne naine ilma, et mind selle eest tõrjutaks, alandataks ja ebanormaalseks peetaks. Ma tohin abielluda inimesega, keda ma suudan romantiliselt armastada ja füüsiliselt ihaldada. Ma tohin lapsendada lapsi, kui ma neid endale sünnitada ei saa. Mul on seadusega antud õigus elada kooskõlas oma kaasasündinud olemusega.
Maailmas tehtud uuringute põhjal võib tagasihoidlikult väita, et umbes viis protsenti ühiskonnast on homo- ja biseksuaalne. Viis protsenti Eesti elanikkonnast on umbes 65 000 inimest. See ei ole marginaalne number. Seega on Eestis 65 000 meest, naist ja last, kellel pole õigust elada kooskõlas oma kaasasündinud olemusega. Neil pole seda õigust seepärast, et enamus defineerib normaalsuse, mis on enamuse nägu. Normaalsus on sotsiaalne konstruktsioon. Teadus normaalsust ei defineeri. Teadus defineerib tüüpilise.
Teaduslikust seisukohast on homoseksuaalsus inimese (ja paljude teiste liikide) seksuaalse orientatsiooni loomulik variatsioon, mis näib avalduvat heteroseksuaalsusega fikseeritud proportsioonis. Fakt, et homoseksuaalsus erineb tüüpilisest enamusest, ei muuda seda vähem loomulikuks. Inimese arengus on teisigi variatsioone, mis erinevad tüüpilisest. Näiteks umbes 90 protsenti maailma inimestest on parema- ja 10 protsenti vasakukäelised. Sinna vahele mahub ka paar protsenti mõlema- ja segakäelisi.
Katoliku kirik kuulutas sajandeid tagasi vasakukäelised inimesed saatana käsilasteks ja lapsi on põlvkondade kaupa karmide võtetega paremakäelisteks ümber õpetatud. Teaduslik avastus, et käelisus sõltub aju lateralisatsioonist, mitte sõbralikest suhetest saatanaga, on inimeste meelt vasakukäelisuse osas muutnud. Inimesed kohandasid oma uskumusi faktidele toetudes ja normaalsus konstrueeriti ümber.
Praeguseks on meie käsutuses piisavalt teaduslikke tõendeid, millele toetudes saame oma uskumusi homoseksuaalsuse kohta kohandada. On väga selge, et homoseksuaalsus ei ole haigus, mis nakkab, ega elustiili valik ning et seda pole võimalik tulemuslikult keelata ega propageerida, õpetada ega õppida. Homoseksuaalsuse aktsepteerimine ühiskonnas ei ohusta kuidagi heteroseksuaalsete inimeste õigusi ega traditsioonilist perekonda.