Rein Veidemann Ilvese kõnest: vabadus on võimalus, mitte koorem

Rein Veidemann. Foto: Peeter Langovits

Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Rein Veidemanni hinnangul oli presidet Toomas Hendrik Ilvese aastaäevakõne julgustav ning riigipea sai aasta tähtsaima kõnega hästi hakkama.

Oli ju teada, et just seda president Ilvese kõnet oodati erilise huviga. Sest tema kui Eesti esimese kõneisiku, välis- ja kaitsepoliitika «peakoordinaatori» jaoks oli see viimane kord oma sõnum rahvale ning tema eliitidele läkitada. Sõnum, mida tuleb tõsiselt võtta juba ainuüksi sellepärast, et see on öeldud  Eesti riigi sünnipäeval. Ta sai sellega hakkama. See kõne jõudis pärale. Selle kõnega jõudis president Ilves tagasi sinna, kust president Lennart Meri alustas: me võime olla väike rahvas, väike riik, aga meie suurus on meie paindlikkuses, innovaatilisuses, teistmoodi tegemises. Me ei ole kunagi vabaduse poole rühkinud, et seda seejärel koormana kanda, vaid et vabaduses end rahva, rahvuse ja riigina teostada. Oli ju Lennart Meri see, kes rääkis Eesti suureks, kes riigi sünnipäevakõnedes  ei paitanud täitevvõimu pead, vaid utsitas poliitikuid nende lehmakauplemiste ja rahvast võõrandumise pärast. Lennart Meri oli see, kes uskus oma rahvasse ja sisendas, levitas seda üle Eesti. Meri mure pani meid end kokku võtma.

Ilveski alustas murega. Uus sajand pole kinkinud Eestile mugavustsooni. Maailm ja Euroopa pole kaugelt enam see, mida ta oli veel kümmekond aastat tagasi, kui Eesti jaoks terendas stabiilsus, mille raames ehitada üles heaolu ja turvalisus. Väga paljud lasksid end petta «ajaloo lõpu» illusioonist. Läinud on hoopis vastupidi. Seistakse uue külma sõja lävel. Rahvusvaheline kord on kaotanud oma usaldatavuse. Lähis-Ida sõjad on tekitanud tohutud pagulasvood. Ja nagu iga laviin, haarab seegi endaga kaasa pinnast ning tekitab uusi vagusid.

Eesti on olnud kaitstud ja hoitud solidaarsuse põhimõttel. Meile on juba aastaid jagatud Euroopa Liidust kõikvõimalikest fondidest abi, NATO vihmavari ei ole enam lihtsalt retoorika, vaid osa meie kaitsevõimest. Ja Ilves küsib, millega vastab või panustab Eesti?

Hädaldamisega, et me ei saa hakkama, et vallandunud probleemide allikas on Vanas Euroopas ja et saagu nemad seal kõigpealt hakkama, siis tulgu Eestilt küsima. Siin ongi murdepunkt. Ilves kutsub üles rahvast ja poliitikuid end kokku võtma, nii nagu seda varemgi on olnud. Minevikust ei tuleks otsida meie läbikukkumisi ja kaotusi, vaid edulugusid. Tegelikult ongi ju presidendi sõnum lihtne, ulatudes puudutama eestlaste varjatud südamikku, milles asuvad visadus, valmisolek, võimaluste kiire ärakasutamine. President  loeb enda üleandeks nüüd see taas valgusse tõsta. Eesti tuleb toime sõjapõgenikega. Eesti hakkab tegelema sellega, mis on tänaseks küpsenud kõige tähtsamaks: palgavaesuse, hariduse tuleviku ja maksureformiga. Tuleb ainult endale sisendada: Eesti on jätkuvalt võimaluste maa.

Ilvese kõne oli julgustav. Sellel oli vertikaalne mõõde.  Sellisena, vertikaali joonistamisena jätkus kõne ka järgnenud «Ajakaartide» kontserdil: Eesti ruum läbi ajavertikaali. Kõigi oma kummalisuste, vastuolude, ja ometi, lootushingusega.