/nginx/o/2016/02/23/5076491t1h7564.jpg)
/nginx/o/2016/02/23/5076491t1h7564.jpg)
Hr president, ootan teie ametiaja viimast Eesti riigi sünnipäevakõnet huviga. Kui murelik või rõõmus te olete? Kas on tegemist sünnipäevakõnega, üleskutsega võitlusele, manitsuskõnega või matusekõne harjutusega, kirjutab juhtimiskonsultant Ülo Vihma.
2015. aasta 24. veebruaril ütlesite, et «valimiste tõttu ongi me pilgus praegu rohkem homse ootust kui tagasivaadet eilsesse. Aga just seetõttu ma hoidun ka teadlikult parteipoliitilistest vihjetest või soovitustest. Täiskasvanud riigi küpsed kodanikud pealegi ei vaja seesuguseid juhiseid.»
Ja siis mõni lõik hiljem: «Millised on need ideed, mis on ehk dogmaks muutunud, mis vajavad värskendamist? Millised ideed on ammendunud? Millised ettekujutused riigi ülesehitusest, mis meil taastatud vabaduse tuhinas põlvkond tagasi tundusid ainuvõimalikena, on tänaseks saanud takistusteks või lausa probleemideks?»
Sealt edasi algasid juhised, manitsused, õpetused ja küll mitte parteipoliitilised, kuid selgelt teadlikud vihjed.
Ja veel ütlesite Te oma kõnes: «Meie kasvav nõudlikkus oma riigi vastu ei tohi muutuda ootuseks, et riik kõike teab ja teeb.»
Riigi üheks tunnuseks on tema institutsioonid, milleks on ka presidendi institutsioon. Seda esindab lihast ja luust inimene kindla nimega. Seega parafraseerin Teie lause ümber nii: meil, s.t rahval ei peaks olema ootust, et president Ilves kõike teab ja teeb.
Tunnistan ausalt, et mul pole kunagi olnud sellist ootust. Küll aga on mul olnud üks püsiv ootus seoses meie riigi sünnipäevaga – et presidendi sünnipäevakõne oleks ikka sünnipäevakõne. Klassikalises kõnede kolmikjaotuses – informatiivne, veenev, meeleolu loov kõne – just see viimane. Kõne inimestele, kes on kokku tulnud sünnipäeva tähistama.
Te tsiteerisite 2015. aasta kõnes ennast: «Kui ma aasta tagasi ütlesin, mis meid siia on toonud, see meid enam edasi ei vii, siis mõtte tuum oligi just selles. Iga põlvkond peab oma riigi põhialused tänapäevaseks mõtestama.»
Luban endale siis tsiteerida ka oma avalikku kirja teile, hr president, 2015. aastast, mille samuti saatsin Postimehele.
«Iga tegevuse ja kõne sügavam tähendus avaneb laiemas kontekstis. Täna on selleks tõsiasjad, et Ukrainas käib sõda, aga meil on endiselt iseseisev vabariik, ta elab ja tal on sünnipäev. Inimesed tahavad sõjahirmu ja muretsemise kõrval ka rõõmustada ja sünnipäeva pidada. Tähistame seda siis rõõmsalt ning soovime sünnipäevalapsele palju õnne ja pikka iga.»
Täna on Ukraina kõrval teisigi sõdu ja muresid, mis meid ükskõikseks ei jäta. Seda enam on meil põhjust rõõmustada oma riigi püsimise üle, rahu üle oma isade maal. Tähistagem seda vääriliselt.
Palju õnne meile kõigile!
Ülo Vihma
Eesti Vabariigi kodanik