Riina Raudne

FOTO: Erakogu

Meedias on puhutud üles kummaline dialoog küsimuses, kas alkoholiturunduse piiramise uued reeglid teenivad Eesti huve, kirjutab Terve Eesti SA asutaja Riina Raudne.

Elanikkonna hulgas on alkoholireform väga menukas. Ühtlasi on kõik koalitsioonierakonnad nii valimisplatvormides kui valitsuse tegevusprogrammis lubanud, et alkoholikahjude vähendamine tuleb ette võtta nüüd. Aga alkoholitööstus protestib, sest «nüüd» midagi ette võtta on alati liiga vara. Näib isegi, et mida rohkem avalikkus alkoholireformi toetab, seda sagedamini nimetavad alkoholitootjad reformi toetavaid poliitikuid hääli ostvateks populistideks.

Meenub Edgar Savisaare algatatud eksperiment öise alkoholimüügikeeluga Tallinnas, mis laienes 2008. aasta juulis üle-eestiliseks ja mille järel on Eesti teedel olnud püsivalt ligikaudu poole vähem purjus juhte kui aastatel 2003-2007. Ka seda vajalikku reeglit nimetati alguses populistlikuks, aga vähesed kahtlevad praegu selle mõistlikkuses.

Nüüd on Jevgeni Ossinovski valmis populismisüüdistustega riskima ja lubanud alkoholi reklaami ja ostumugavust lõpuks sisuliselt reguleerida. Kui koalitsioonierakondadel oleks tahe tegelikult alkoholikahjude vähendamisele kaasa aidata, oleks selleks praegu hea võimalus – karmuses ja ettevõtjavaenulikkuses saaks süüdistada Jevgeni Ossinovskit. Aga võimalus on ka, et ei IRL ega Reformierakond ei soovi vaatamata kogu retoorikale peale peenhäälestuse suurt midagi teha.

Eestit ähvardab oht jääda praeguse logiseva ja lekkiva seadustiku juurde, mis võimaldab alkoholitööstusele Eestis eriti kasumlikku mängumaad. Kahjude kohta saavad nii otsustavad poliitikud kui tööstus jätkuvalt öelda, et kõik algab kodust, kuid süüdi on ka poemüüjad, kohalikud omavalitsused, huvihariduse juhid ja pedagoogid. Kusagil olevat mingi joomiskultuur, mida keegi (teine, näiteks inimesed ise, või sotsiaalkampaaniad) peaks muutma ja küllap see lahendus siis ka kätte jõuab.

Alkoholitööstus omalt poolt maksab Eesti lugupeetavamaile suhtekorraldajatele ja vandeadvokaatidele, et need otsiksid bürokraatlikke kaikaid reformi kodaraisse. Väidetakse, et tark ei torma. Justkui oleks imestusväärne, et nüüd on nende tuhande surmaga aastas siis järsku kiire.

Põhiseadusest palutakse välja otsida just need paragrahvid, mis toetavad seisukohta, et põhiõigus tervisele on põhimõtteliselt põhiseaduses olemas küll, aga me ei tohi selle kaitset sõna-sõnalt võtta. Seda põhjendatakse, et ühiskonnale on koormav, kui Eesti ühe kasumlikuma sektori ettevõtlusvabadust ja väljendusvabadust erandkorras ja surmade vähendamise eesmärgil kärbitakse.

Lisaks  suhtekorraldajatele ja juristidele on alkoholitööstus uute reeglite vastu protestima kaasanud ka mainekad esindusorganisatsioonid nagu Kaubandustööstuskoja, Eesti Tööandjate Keskliidu, kaupmeeste liidu, toiduainetööstuste liidu ja teised. See kõik võib jätta meediast mulje, et alkoholipiirangute vastu koondunud kogu Eesti majanduskorpus ja et löögi all on ettevõtlus tervikuna, mitte 5-6 alkoholifirmade juhti-omanikku, kes kõigi ülalnimetatud liitude juhtidel ajalehte kirjutada paluvad. See jätab eksitava mulje, et Eesti majanduse vundamendiks on alkoholitööstus.

Tegelikult nendel organisatsioonidel puudub oma sisus ja missioonis vajadus alkoholitööstust nende protestis toetada – järelikult on toetus tulenev muudest huvidest või mõjudest. Seega tuleb suhtuda mainekate esindusorganisatsioonide seisukohtadesse kui eduka, kuid paraku läbinähtava lobitöö tulemusse.

Alkoholitööstuse suhtekorralduslikud argumendid on samuti vahepeal arenenud. Enam ei ütle keegi, et «mina lihtsalt ei usu», või et «juba Švejk ütles, et valitsus, kes õlle hinda tõstab, kukub».  Toon välja paar uut trendi, kuidas alkoholitööstus üritab ühiskonda ja valitsust veenda, reegleid karmistama ei pea. Räägin ka sellest, miks need selgitused tervisesektorit endiselt ei veena.

1. Tööstus nõustub näiliselt, et alkohol põhjustab probleeme

Alkoholitööstus on asunud entusiastlikult nõustuma, et alkohol tõesti põhjustab Eestis probleeme. Kuid pakutud sisulisi lahendusi vaid kritiseeritakse.

See pealtnäha toetav seisukoht on küüniline. Tööstus, mis igapäevaselt noori reklaamiga pommitab, rõhutab, et noorte kaitsesse ja ravisse võiks investeerida näiteks perekond, kool, haridusministeerium, sotsiaalministeerium, politsei ja kohalik omavalitsus. Nende pakutud lahendused ei too aga kaasa kogutarbimise vähendamist.

Aga just siin ongi probleemi tuum. Seni, kuni Eesti kogutarbimine on sama ohjeldamatult suur, on sama suur mõju ka rahvatervisele. Järelikult on vaja just kogutarbimist vähendada, sest seni kuni see on sama, tuleb arvestada tuhande surmaga aastas.

2. Alkoholitootjad blokeerivad uusi reegleid, väites, et joomine juba väheneb

Pärast masu ja öist müügikeeldu aastal 2008 oli alkoholi kogutarbimises masu-eelsest tipphetkest tõesti järsk ja märkimisväärne langus, kuid sealt edasi oleme olnud stabiilselt oma kõrge 10 liitri absoluutalkoholi juures elaniku kohta.

Tõsi on ka, et meil on palju seadusi, mis alkoholi reguleerivad. Aga alkoholi puudutavad seadused on hea näide, kuidas reeglistik vaatamata oma mahukusele olla küündimatu mõjuga ja jõuetu. On lihtne tuua näiteid Eestis kehtivatest seadustest, mis kaitsevad põhiõigust tervisele vaid paberil.

Reklaamiseadus on terve suure alkoholipeatükiga, aga see lubab lastele turundada õlletootja nimega limonaadi. Reklaamiseadus lubab kleepida sportlastele külge õllefirma sildid – siduda sellega ideed tervislikkusest ja õllejoomisest.

Kuidas me teame, et praegune reklaamiseadus ei panusta piisavalt noorte joomise alustamise edasilükkamisse? Sest praegune reklaamiseadus läks käiku aastal 2008.  Aastal 2011 selgus, et kolmandik Eesti 11-aastaseid on joonud ära oma õlle või siidri (alustades justnimelt lahjast alkoholist, mida reklaamiseadus vähem kahjulikuna käsitleb), kolmandik 13-aastasi on purjus olnud. Järelikult näib, et praegune reklaamiseadus reaalset oodatud mõju ei ole kaasa toonud ja noorte kaitsmiseks on meil vaja mõjusamat lähenemist alkoholreklaamile.

3. Tööstuse esindajad esinevad nüüd tervise ja reklaami mõju ekspertidena

Väitluse uus trend on viidata üksikutele küsitava kvaliteediga uuringutele ning külvata segadust. Näiteks seatakse kahtluse alla, kas alkohol ikka on kahjulik, kas reklaam mõjutab noorte joomist ja kas reklaamipiirang annab midagi juurde juba (kangele alkoholi puhul kiiresti ja lahja alkoholi puhul aeglaselt) tõusvale aktsiisile. Ja mis üldse on tõendus? Küsitakse, kuidas me saame usaldada OECD, Maailma terviseorganisatsiooni või Euroopa Komisjoni raporteid?

Tõsi, alkoholipoliitika suure pildi tajumine võtab aega, arusaamist uuringute meetoditest ja kriitilist meelt tõenduste kvaliteedi osas. Lihtsalt eitada mahukaid teadustöid neis sisalduvate järelduste ebamugavuse tõttu aga ei saa. Kümnete teadusuuringutega on veenvalt näidatud, et mida rohkem alkoholireklaami alaealised näevad, seda suurem on tõenäosus, et nad hakkavad jooma varem ja need, kes juba joovad, hakkavad jooma rohkem.

Mida varem alkoholiga alustada, seda suurem aga on oht sattuda tulevikus sõltuvusse. Mida rohkem on meil vara alustavaid lapsi (praegu on umbes kolmandik Eesti 13-aastastest juba purjus olnud), seda rohkem on meil tulevikus sõltlasi, ehk alkoholitööstuse kuldkliente, kes ostavad alkoholi väga sageli ja väga palju, tuues korralikku kasumit aastaid, enne kui nad surevad.

Pakkuda reklaamipiirangu asemele eneseregulatsiooni või «inimeste eemaldamist» muidu muusikalistest ja sensuaalse häälega reklaamist, või väita, et reklaamipiiranguid pole vaja, kuna aktsiis juba tõuseb, on seda tüüpi peenhäälestamine, mis jätab hundid söönuks, kuid millel on lammastest ükskõik.

Lähiajal tõttavad valitsuse liikmed tavapärasele kabinetiistungile seda kuumaks köetud teemat arutama. Loodetavasti jääb hea algatus töösse.

Alkoholikahjude määr Eesti elus ei ole põhjamaine saatus, vaid seniste valikute tulemus. Alkoholipoliitika reeglid on poliitiline otsus, mille teeb valitsus, kaaludes alkoholisurmi ja -sõltuvusi alkoholitootjate kasumite vastu. Reeglite timmimisel ja kogutarbimise vähendamisel võiks olla märkimisväärne mõju mitme Eesti sotsiaalprobleemi leevendusele.

On arusaadav, et alkoholifirmade omanikele ei meeldi potentsiaalselt väiksem alkoholiturg Eestis ja et nad on kohustatud oma aktsionäride ning omanike nõudel praegu suurt kisa tegema, et reklaami -ja müügipiiranguid vältida. Aga inimestena saavad isegi nemad aru, et üle tuhande alkoholisurma aastas on põhjendamatu hind, mida ühiskond peaks maksma Eesti ühe kasumlikuma ärisektori jätkuvaks poputamiseks. Ka valitsusel ei ole mõtet alkoholitööstuse poolt pikka viha karta - nad jäävad väga kasumlikuks sektoriks ka pärast müügi-ja reklaamipiiranguid.