Andrei Kuzitškin: vene küsimus ja miks endiselt pole sellele vastust

Andrei Kuzitškin Foto: Erik Prozes

Eesti iseseisvuspäev on lisaks pühale ka hea päev mõtiskleda. Näiteks Eesti riigi stabiilsuse ja ohtude eest kaitsmise võime üle. Välisohud on NATO pädevuses. Siseohud aga Eesti enda asi, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Eesti nagu iga tänapäeva riik seisab loomulikult silmitsi standardse probleemipaketiga: vaesus, elanike kesine sotsiaalne kaitstus, narkomaania, alkoholism, töötus. Kuid on ka üks ainulaadne Eesti probleem, nimelt nõndanimetatud vene küsimus. See erutab, ärritab, provotseerib ja hirmutab.

Nimelt segab vene küsimuse lahendamist Eestis kolm tegurit: Eesti riigi loid lõimimispoliitika, venelaste enda soovimatus pidada Eesti iseseisvust ajalooliseks paratamatuseks ning Kremli kirglik soov hoida vene küsimust oma strateegilises poliitilises reservis.

Vene küsimust kasutatakse trumpkaardina räpastes poliitilistes mängudes ning Eesti riigi survestamise vahendina. Vene küsimus on praegu kui viitsütikuga miin Eesti riikluse vundamendi all. Kui sellele küsimusele ei leita vastust, võib miin ka plahvatada.

Olgem üdini ausad: venelastel on Eestis probleeme. Neil on piiratud ligipääs riiklikele ja munitsipaalteenustele, kultuuriline ja poliitiline isoleeritus, eestlastepoolne usaldamatus. Mõistagi, paljude «vene probleemide» lahenduse võti peitub eesti keele omandamises. Ainuüksi eesti keele tundmine avab vene õpilaste ees Eesti ülikoolide uksed ja eesti keelt osates saab teha karjääri poliitikas ning taotleda ametikohta omavalitsustes ja ministeeriumides.

Samamoodi on venelaste kultuuriline isoleeritus Eestis tingitud venelaste vabatahtlikust keeldumisest pidada eesti kultuuri võrdväärselt hinnaliseks. Ja kui venelased tahavad murda eestlaste umbusubarjääri, siis pole kohe kindlasti tarvis Eesti venekeelses ühismeedias hõikuda loosungeid «Krimm on meie! Putin on meie president! Elagu Narva vabariik!».

Kõik on nii imelihtne. Ja nii imekeeruline… Nimelt segab vene küsimuse lahendamist Eestis kolm tegurit: Eesti riigi loid lõimimispoliitika, venelaste enda soovimatus pidada Eesti iseseisvust ajalooliseks paratamatuseks ning Kremli kirglik soov hoida vene küsimust oma strateegilises poliitilises reservis.

Lõimimispoliitikast

Jah, valitsusliikmed hakkavad praegu jalgadega trampima ja hüüavad kogu hingest: «Kuidas siis nii! Kes see Kuzitškin üldse selline on, et meie integratsioonipoliitikat kritiseerib! Meie (ja Euroopa Liit) eraldame nii palju raha eesti keele õppele, rahastame venekeelseid kultuuriprojekte! Vene teatritki rahastame!» Kõik on õige, rahastavad ja integreerivad, ainult et nende projektide mõju on üpris kesine.

Keel on muidugi väga tore. Aga sellest on vähe. Samal ajal kultuuridevaheline kommunikatsioon Eestis praktiliselt ei toimi. Ühist meediaruumi pole tekkinud. Venelaste seas ei süvene austus ja armastus Eesti vastu. Eesti poliitikud lihtsalt pelgavad astuda vene publiku ette ja öelda: «Te peate Eestit armastama. Meie tulevik peitub ühises Euroopa Liidus.» Oo õudu! Kuidas nii saaks! Neid süüdistataks kohe natsionalismi propageerimises ja venelaste diskrimineerimises!

Samal ajal Venemaa ja venemeelsed poliitikud ei pelga sugugi kõval häälel teada anda, et Eesti on alaarenenud riik ja Eesti ainuke tulevik saab olla vaid liidus Venemaaga. Vene publik aplodeerib valjult niisuguste avalduste peale. Selle tulemusel on kogu Eesti valitsuse «vene poliitika» refleksiivne, see tähendab reageerib ühtedele või teistele sündmustele venekeelses keskkonnas. Strateegiat aga pole. Või kui on, siis sellest valjult ei räägita. Isegi Reformierakonnal ei ole kindlat programmi vene küsimuse lahendamiseks.

Tegelikult kujutavad Eesti venelased endast keerulist ja suletud sootsiumit. Juba rahvusvähemuse staatus on eestivenelastele solvav ja alandav. Kui sinu taga seisab tohutu riik, Venemaa, siis on raske leppida rõhutud rahva seisundiga. Just seda rolli suruvad eestivenelastele peale Kremli strateegid. Nii tekib kognitiivne dissonants imperialistlike illusioonide ja Eesti tegelikkuse vahel, milles venelastele jääb aktiivse vastupanu tõttu eestikeelsele keskkonnale üpris tagasihoidlik osa. Seda vastupanu õhutatakse aktiivselt.

Muide, teiste seas teevad seda ka Eesti poliitikud. Näiteks Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom. Avalike esinemiste järgi otsustades on Yana Toomi eesmärk anda endast kõik, et vabastada venelased eesti keele õppimise vajadusest. Teised Eesti Europarlamendi saadikud meelitavad riiki investeeringuid, aga vaat Yana Toom võitleb.

Yana Toomi võitlused

Algul võitles Yana Toom Narva taksojuhtide õiguste eest, nüüd võitleb vedurijuhtide õiguste eest. Jah, eesti keel on väga raske, mõne allika väitel lausa äraõppimise raskuselt seitsmendal kohal. Yana Toom pooldab eesti keele eksami nõuete vähendamist. Narva taksojuhtide puhul on see ehk võimalik. Tallinna vedurijuhtide puhul aga ohtlik.

Jah, seni pole veel Eesti raudteel kehva keeleoskuse tõttu avariid juhtunud. Aga vene pilootide kehva inglise keele oskuse tõttu hukkus Bodeni järve kohal lennuk, sest nad ei saanud aru, kas lennujuht ütles «alla» või «üles». Ma ei kujuta hästi ette, et prantsuse keelt oskamata oleks võimalik töötada Pariisi linnavalitsuses, inglise keelt oskamata saada Florida kuberneriks või vene keelt tundmata töötada Moskva haiglas. Yana Toom võitleb sõnades venelaste õiguste eest, aga tegelikult tahab konserveerida Eesti venekeelse elanikkonna mahajäämuse.

Nähtavasti sugugi mitte juhuslikult ei avaldanud venekeelne Delfi iseseisvuspäeva eel kirjanik Jaak Urmeti artiklit venelaste diskrimineerimisest Eestis. Kummaline oli ehk see, et artikkel on kirjutatud 2014. aasta veebruaris, aga avaldati praegu. See-eest polnud kummaline, et artikli toimetaja oli Yana Toomi südamesõber Margarita Kornõševa.

Selles loos raputab Jaak Urmet endale tuhka pähe ja kuulutab, et tal on häbi eesti rahva ja Eesti pärast, sest venelased on selles riigis muudetud mitteinimesteks. Autori arvates sunnitakse eestivenelasi unustama vene keelt, vene kultuuri, vene juuri. Selles peitub aga oht, et kõik 356 000 Eesti slaavlast tõttavad Vene tanke tervitama hüüetega «Tere tulemast!».

Tõsi, asjata arvas Jaak Urmet mind nendegi sekka. Ma olen küll venelane, aga Venemaa tanke ma rõõmsalt tervitama küll ei lähe. Pigem vastupidi. Ma usun, et niisuguseid venelasi on Eestis omajagu. Näiteks 100 000 Eesti venekeelset kodanikku, kes teevad oma tagasihoidlikku tööd ega unista taas sattuda, nagu 1940. aastal, Moskva võimu alla. Neil venelastel on probleem eesti keelega lahendatud: nad oskavad seda. Võib-olla mitte täiuslikult, aga siiski oskavad.

Samuti on probleem lahendatud 100 000 Eestis elaval Venemaa kodanikul. Nemad on vabatahtlikult loobunud eesti keelt õppimast ega seo oma tulevikku Eestiga. Mis puudutab aga üleskutseid unustada vene keel, siis see on täielik vale. Ma töötan keeltekoolis ja õpetan vene keelt eestlastele, kes tahavad seda keelt tundma õppida. Iga kuuga on niisuguseid õppureid aina rohkem. Praegu on neid 60, vanuses 20-50 eluaastat ning nad tunnevad siiralt huvi vene keele ja kultuuri vastu. Paljudel maksab just riik või ettevõte kinni vene keele omandamise.

Moskva mängud

Ent Jaak Urmeti hüsteeriat võib mõista: tõesti, liiga vaikselt ja rahulikult läheb Eesti vastu järjekordsele iseseisvuspäevale. Ainult mõni korruptsiooniskandaal, tühi-tähi Keskerakonnas… Isegi pagulaskaarti ei saa välja mängida. Kuid sel aastal toimuvad Eestis presidendivalimised ning Venemaa, mis viimastel aastatel on muutunud kriiside eksportijaks paljudesse maadesse, on kahtlemata huvitatud olukorra pingestamisest.

See on suur mäng. Üks asi on see, kui Yana Toom ja tema käsilased paiskavad välja järjekordseid paljastusi venelaste diskrimineerimise kohta Eestis. Hoopis teine asi on hiljutine ootamatu töökohtade kaotamine ja tööstusettevõtete sulgemine just Ida-Virumaal. Vaieldamatult halvendab see olukorda Eesti venekeelses piirkonnas ja annab Keskerakonnale alust süüdistada Taavi Rõivase valitsust piirkonna majanduse hävitamises. Seepärast pakub huvi tõsiasi, et ettevõtted, kus töötajaid vallandatakse, on seotud Vene ärimaailmaga.

Narva on ammugi Venemaa eriteenistuste luubi all. Juba 1991. aastal püüti Narvas luua sõltumatut vabariiki. 1993. aasta juulis korraldati Narvas ja Sillamäel referendum, mille tulemuste põhjal kuulutati välja vene territoriaalne autonoomia ja ühinemine Venemaaga. Iga kord on neis sündmustes osalenud Moskva emissarid.

Kriisi teravnemine Venemaal 2015. aastal ning pidev Baltikumi vastu suunatud sõjaliste ohtude arutamine Venemaa ajakirjanduses sunnib mõtlema Kremli uutele kavadele Narva suhtes. «Vene sõltumatuse» viirus on kõigest uinunud. Ühismeedias (näiteks Vkontakte ja Živoi Žurnal) tegutsevad aktiivselt grupid nimetustega «Narvskaja respublika» või «Narvskaja Russkaja Natsionalnaja Respublika». Blogijad jagavad «ilmaprognoose» Tallinnale: «Oodata on tormi Ida-Virumaa suunalt.» Kõrvale on aga asetatud pilt «tormist» ehk Uraganist, Venemaa mitmelasulisest raketiheitjast.

Need pole kaugeltki süütud naljad. Venemaa paneb järjekindlalt Eesti tugevust proovile. Üks viimaseid näiteid on Eesti ärimehe Raivo Susi kinnipidamine Moskva Šeremetjevo lennujaama transiittsoonis. Teda süüdistati spionaažis ja pandi trellide taha. Vastuseks on aga vaikus…

Mul ei õnnestunudki näha Eesti välisministeeriumi otsustavat protesti Eesti kodaniku kinnipidamise peale. Eesti valitsuse nii loid reageerimine suurendab Venemaal kindlustunnet, et edaspidigi võib karistamatult võtta kinni Eesti kodanikke ja neid siis Venemaa spioonide vastu välja vahetada.

Eesti sõltumatus on tore asi. Aga tuleb osata seda sõltumatust kaitsta.

Ilusat pidupäeva!

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

---

Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.