Vahur Kersna Võru kandle kultuurimajas Vahur ja Liina Kersna tänukontserdil.

FOTO: Erakogu

Ma ei annaks ühtegi aumärki ega preemiat neile, kes naudivad niigi igapäevaselt tähelepanu, aplausi ning imetlust. Samal ajal kui meie hulgas toimetavad vaikselt erakordse pühendumisega Eestit ehitada päris elu päris kangelased, kirjutab ajakirjanik Vahur Kersna.

Olen David Bowie talendi austaja ajast, kui Vikerraadio mingil põhjusel mängis Uno Loobi ja Vello Orumetsa hulka pea iga päev «Starmani». Aga kui Kahvatu Hertsog 2003. aastal kuninganna pakutud rüütliseisusest loobus, öeldes, et see pole asi, mille nimel ta on tööd teinud, see esialgu isegi solvas. Eltonile kõlbas, Paul McCartneyle ja isegi Mick Jaggerile – orden on lahe rudiment, mida sa plõksid?

Loomulikult polnud Bowie ju esimene turtsakas, brittide kireva ajaloo ja arvukate tiitlite rägastikust leiame lähemal vaatlusel sadu põikpäid, kes pidanud paremaks tiitlist või ordenist keelduda. Alates Oliver Cromwellist, kes 1657. aastal loobus parlamendi pakutud kroonist Londoni hertsogi tiitli hüljanud Winston Churchillini välja.

Igale eestlasele on teada endine peaminister Tony Blair, Monthy Pythoni John Cleese (põhjendas, et aadlitiitel on naeruväärne ja ta ei tahaks talvi veeta Inglismaal), füüsik Michael Faraday («Tahan jääda selleks, kes ma olen»), kirjanikud Aldous Huxley, Rudyard Kipling («Teen oma tööd selleta paremini»), George Bernard Shaw, H.G. Wells, Rabindranath Tagore. Ja muidugi John Lennon (protestiks sõjategevuse vastu Vietnamis ning seetõttu, et «Cold Turkey» langes välja edetabelitest). Põhjuseid ja põhjendusi leiame nii tõsiselt veidraid kui veidralt tõsiseid.

Eestlased ordenist ei loobu 

Eestis on sedalaadi riiklikust aupaistest nagu orden loobujaid olnud uuel ajal vähe, esimese hooga meenuvad vaid Jaak Joala ning Rahvarinde üks juhtidest Kostel Gerndorf. Kas see tähendab, et meie aurahad on olnud jagajate poolt eriti hästi kaalutud ja täpselt sihitud, nii Rüütli lahtise randmega külvatud 800 kui Ilvese kidurad 99? Või oskavad inimesed olla tänulikud tähelepanu eest maal, kus temperatuur on suure osa aastast 0, näod tänavapildis üle keskmise mornid ning head sõnad oi kui loetud? Ehk peitub saladus aga «veregruppide sobivuses», «omade» häbitus eelistuses?

Muidugi tekitavad spordist väljapoole jäävad raskesti mõõdetavad auhindamised alati paksu verd ja küsimusi. Miks Tanel Padar aga mitte Hendrik Sal Saller? Miks Kristiina Ehin aga mitte Erik Tohvri? Miks Märt Avandi aga mitte Mart Juur? Demokraatia, kõik võivad kobiseda. Mina näiteks ei annaks ühtegi aumärki ega preemiat neile, kes naudivad niigi igapäevaselt tähelepanu, aplausi ning imetlust. Samal ajal kui meie hulgas toimetavad vaikselt erakordse pühendumisega Eestit ehitada päris elu päris kangelased. 

Jagagem isiklikke ordeneid 

Aga sõbrad, üks võimalus astuda prostast vingumisest samm edasi on jagada laiali isiklikud ordenid. Mina tegin nii. Kui raamatul «Ei jäta elamata» oli mullu silmapaistvalt hästi läinud, korraldasin lugejatele oma sünnilinnas Võrus sõbrapäeval  tänukontserdi Kihnu Virve ja Curly Stringiga ning riputasin täistuubitud Kandle kontserdisaalis mõnele mind läbi raskete aastate aidanud tähtsale inimesele rinda ehtekunstnik Maria Valdma disainitud ja valmistatud kullast Seitsetähed. Ei mäleta, et keegi oleks kobisenud.

Ma ei väsi kordamast: iga naine vajab imetlust, iga mees vajab tunnustust. Seda pole kunagi liiga palju. See ei maksa kunagi liiga palju. Kel ordenit pole anda, kuristagu hea sõna kurgust välja. Vanasõnasse kängitstud ürgne tarkus ütleb, et kiida lolli jne… Tegelikult töötab muistne tarkus tarkade inimeste puhul samamoodi.