Sirje Kiin tutuvustas oma venekeelset Underi monograafiat ka Viljandis.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Meie Vabariik tahab õndsaks saada, ent ta ei usu oma silmi ega pisaraid, nutab salaja, juues pühade ajal siiski natuke paremat viskit kui eelmisel eelarveaastal. Toomas Nipernaadi on väsinud heitlustest külaelu idiotismiga ja suvetuurid lõpetanud, investeerib nüüd Linda aktsiatesse, Mäeküla piimamees riisub koore, Kihnu Jõnn peab lätlastega räimesõda, Vargamäel lastakse verd ja soolikaid, kirjutab kirjandusteadlane Sirje Kiin.

«Mis oleks Vabariik väärt ilma armastuse astraalkehata?» küsis varalahkunud luuletaja Kalev Kesküla luuletuses «Vabariigi armastus». Kalev kirjutas oma iroonilises luulekogus «Vabariigi laulud» (1998), et Vabariigi-armastus on eluaegne tundekasvatus, see armastus teeb su nii lihtsaks nagu laulu ja kingib romantilise vale ilmutusliku jõu. Me saame Vabariigiga üheks vaid kord elus, aga see ühtimine on algupärane ning kordumatu, tal on igaühele midagi, ta on kordumatu ja täiuslik: «Vabariigi vahekord on parim asi / mis noorena uinunule elus juhtunud.»

Isamaa-luuletaja erootiline ekstaas muutub eneseirooniliseks siis, kui ta kirjeldab lähemalt Vabariigi porist palet ja masohhistlikke kombeid: Vabariigi pale on nurgeline ja loppis, Vabariigi palitul on siilinahk sissepoole pööratud, must kalev peal: «manisk valge/ lips sinine / nii ta oma okkaid kannab / eesti inime.»

Kesküla Vabariigil on põrgu ja taevas, Vabariigi põranda all põleb põrgutuli ja Vabariigi varjus sünnib hirmsaid asju: Saatan ise ootab teda, Vabariigi hauakaevajat, Vabariigi Hiiobit, kelle turjal on Kingissepa kannatused, ääsi paistel punasena.

Aga Vabariigi mõte on sinu õnn: «Korra-paar aastas / Vabariik nagu sõber / tuleb sinu majja / pakub midagi enamat kui lihtsalt Vabariik.» Ja ta mõtleb seda tõsiselt.

Meie Vabariik tahab õndsaks saada, ent ta ei usu oma silmi ega pisaraid, nutab salaja, juues pühade ajal siiski natuke paremat viskit kui eelmisel eelarveaastal. Toomas Nipernaadi on väsinud heitlustest külaelu idiotismiga ja suvetuurid lõpetanud, investeerib nüüd Linda aktsiatesse, Mäeküla piimamees riisub koore, Kihnu Jõnn peab lätlastega räimesõda, Vargamäel lastakse verd ja soolikaid.

Vabariiki juhivad köögitüdrukud

Huntaugu Miina, Virgu Anni ja Lutika Viiu

on selline partei, selline triumviraat

 

Advokaadibüroo Väljaotsa Jaan & Rummu Jüri

räägib musta hobuse valgeks

Suur Tõll pakub Hiiu Kalurile katust

 

Vabariigi valitud kalevipoegadel

on selged silmad ja pikad juhtmed

heast eestiaegsest vasktraadist

Nii nägi Vabariigi moodsaid aegu Kalev Kesküla hoiatusluule 20. sajandi lõpus.

Sada aastat tagasi igatses üks teine isamaaluuletaja Henrik Visnapuu kirglikult Eestile vabadust ja vaba riiki:

«Mis on me aeg? Aeg ühiselle rahvalle / on igaveseks tulnud alata / uut elu. Neetud, kes võib salata / nüüd oman südamen, et ainult vahvalle / on antud olla vaba.» (Katkend « «Soome õhtu» proloogist»).

Toona polnud Vabariigi armastuses veel kohta ei iroonial ega erootikal, sest polnud veel Vabariiki ennastki, oli vaid unistus Vabast Riigist.

«Generatsioon, kes nägi Vene monarhia lõppu ja Eesti Vabariigi algust, tunnetab selgesti üht vaheaega, mil endine rahvuspoliitiline programm lakkas olemast võitlusülesannetena ning uus programm polnud veel kujunenud, arenedes sündmuste taustal tagasihoidlikust autonoomia nõudmisest föderatsiooni nõudmiseks ning siis iseseisva riigi taotlemiseks. Milline kuristik haigutas nende kahe epohhi vahel, seda võib selgesti tunnetada vaid see, kes ühest ajastust teise tuli. Kui ainult kujutella, et enne 1917. aastat võideldi eesti keele professuuri pärast ja oli vaid eesti keele lektoraat ja 1919 avas uksed Eesti oma ülikool, siis aimame, millise hüppe olime teinud kultuuri alal kahe-kolme aasta jooksul. Arvame selle juurde oma sõjaväe, omavalitsuse, oma riigi ja riigivalitsuse, siis mõistame, mis meile õieti oli juhtunud,»  kirjutas Henrik Visnapuu mälestusteraamatus «Päike ja jõgi».

Aga siis see igatsetud Vabariik tuli, Ideaal ühtis Reaalsusega, kuid juba 1920. aastate esimese poole isamaaluulesse ilmuvad «lootusetuse mustad deemonid»: «Ränikivis» võrdleb Visnapuu Eesti kaasaega «igavesti koriseva umbjärvega» ja luuletuses «Estlantis» kasutab vajuva saare kujundit.

Visnapuu isamaaluule vägevaim vili on kaheksaosaline tsükkel «Maarjamaa laulud» samanimelises luulekogus, mis ilmus 1927. Raevu, kaastunde ja armastusega kirjutatud tsükkel on oma väljendus- ja sõnumijõult eesti isamaaluules ületamata saavutus. Loodushoidlikult hoiatavad hüüded mõjuvad tänini prohvetliku aktuaalsusega:

«Hõi, eestlased! / kaevake kiiremini kukersiiti! / Kas teie ei tunne, / põlevkivi põleb jalge all / sügaval! / Veest / ei jätku, et kustuta maa-alust tuld, / mis küdeb sala.»

Ohus oleva Maarjamaa kujus on ilmutuslikku, lausa vanatestamentlikku väge. Tsükli kuuendas osas kuulutab Visnapuu aga Maarjamaale tingimusteta armastust, vaatamata tema kõigile hädadele ja viletsustele:

Ah, ma ei küsi eales, vaene, rikas sa,

mu sünnipaik, mu südame ja meele Maarjamaa.

Visnapuu võrdleb Eesti vabanemist maa vabanemisega jääaja kütkeist, ta tunneb, et «Tuli on künnet Maarjamaa mulda / tulevi päevi külvide alguseks.» Visnapuu Maarjamaa-mure tuleneb isamaa-armastusest, mis on seda jõulisem, mida suuremad on ohud. Isamaa puudused mitte ei kahanda, vaid kasvatavad armastuse väge.

Mälestusteose filosoofilises lõpupeatükis «Millal sünnib inimene?» avab luuletaja haruldase selgusega oma »Maarjamaa laulude» ilmavaatelise tagamaa:

«Rahvas ja rahvus on see, milles inimene võib endale igavikku otsida ja ületada oma piiratust ja ajalikkust. See on pelgupaik Eimiski ees. Ja kui see seda on, siis on see punkt, mille nimel inimene peab lahutama olulise ebaolulisest. See on punkt, millest peab tõusma eksistentsiaalfilosoofiline puhas tahe vastutustundeks ja otsustamiseks, püha tegu. Aga astume sammu edasi. Üksik rahvas, eriti väike rahvas, nagu madal puu suurte puude all, võib saada ära lämmatatud, võib jõuda katastroofini. Sellest katastroofiaimusest / --- / tõusiski Maarjamaa laulude hoiatus.»

Nii Visnapuu Maarjamaa laulud kui Kesküla Vabariigi laulud lähtuvad isamaa-armastusest, mis oli ja on tingimusteta ja ulatub just seetõttu igavikku.

Luuletajate hoiatussõnumid on meieni jõudnud, aga kas meie oleme ikka veel kuuldel? Kas lahutame olulise ebaolulisest? Kas oleme valmis, kui meie teha on püha tegu?