Õigupoolest on raske kujutleda süngemat hetke vabaduspüüdele kui märatsevatest enamlastest vabanemine selleks, et kohe langeda Saksa okupatsiooni alla. Ometi kõlas 98 aastat tagasi «Manifest kõigile Eestimaa rahvastele»:
Juhtkiri: Elagu Eesti! Riik vabadele inimestele
22. veebruar 2016, 20:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«E e s t i! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres!»
Igaüks, kes end Eesti patrioodiks arvab, peaks seda manifesti aeg-ajalt lugema ja mõtlema, millistele väärtustele toetudes on Eesti riiki ehitatud. Algusest peale. See on inimeste vabaduse riik. Hoidkem seda meeles ka praegustele vaidlusküsimustele lahendusi otsides.
«Olles ise usaldusväärsem, sallivam, sõbralikum ja julgem kaaslane teistele, loome võimaluse, et meilegi ulatatakse käsi mitte ainult äärmises hädas, vaid selleks, et saaksime oma unistused teoks teha,» kirjutasime juhtkirjas viie aasta eest.
Seda, mis on Eestis suurepärast, ei oleks, kui me inimesed oleks muretsenud vaid ühe idamaise turu põhiküsimuse pärast: kumb enne, kas kaup või raha. Sa pead saama uskuda, et kui sa annad oma panuse, siis ei jää tasugi tulemata, ja vastupidi. See, mida me oleme ehitanud, on usaldusel põhinev ühiskond.
Jah, muidugi, vabaduse lahutamatu vend on vastutus, sest vastutuseta kaob vabadus kiiresti. Seda, et vastutustunne ei kaoks, tagab õigusriik, ent õigus ei püsiks selle kehtestajate ausa tahteta. Seepärast öelgem nii patriotismi kui ka vastutustunde kohta inimlikumalt: see on sügav tahtmine teha head oma maale ja rahvale. See on sisemine sund siduda oma huvid kõige laiemas mõttes ja ka heaolu oma teekaaslastega sellel maal.
See, mis loob Eestit, on meie oma veendumused, säravad ideed ja tahe, et me peas sündinul oleks väljendus ka igati maisel kujul. Kui igaüks meist tahab elada oma elu nii, et keegi teine liiast õpetama ei kipuks, peame sama vabaduse jätma ka teistele inimestele. Kuna me ei tea ette, milliseid ülesandeid tulevik meie ette püstitab, on ebamõistlik alla suruda erinevaid ideid ehk arenguretsepte ja neid kandvate inimeste inimlikke soove. Kõigi ühetaolisuse tõhusus on ajaloo kohtu ees osutunud näivaks ja kaduvaks.
Nii nagu me ei ela või vähemalt ei peaks elama inimestena oma elu selleks, et etendada teistele midagi meie oma tahtele sügavalt vastukäivat, pole me ka riigi ja rahvana koos kui etendus kujuteldavale publikule. Ka väärtuskonfliktideks ristitud küsimustes tuleb meil isekeskis jõuda arusaamisele, millist Eestit me õigupoolest tahame.
Veel kord meenutuseks: me iseseisvusmanifesti koostajad seadsid esimesteks punktideks isikuvabadused ja inimeste võrdsuse seaduse ees. Eneseusk, väärikus ja sirgeselgsus on vajalikud ka tänapäeva Eestis.