Juhtkiri: kaks tähtsat lauset Lissaboni lepingusse

Foto: Urmas Nemvalts

Neljapäeva õhtul leppisid Euroopa Liidu riigijuhid lõpuks kokku, et aastaks 2013 saab Euroopa Liidul olema alaline päästefond, mille abil aidatakse raskustesse sattunud euroala riike.

See on, hoolimata teadmata tagajärgedest, siiski pigem positiivne otsus nii Eesti kui ka kogu ELi jaoks.

Meile, verivärskele euroalasse tulijale, on hea iga otsus, mis ühisraha stabiilsena hoiab ja selle kasutajaid finantsdistsipliini järgima sunnib. Kogu Euroopa Liidu seisukohalt tähendab üleeilne otsus püüet hoida nii majanduslikus kui ka poliitilises mõttes koos kogu eurotsooni, sest kaalul on juba Euroopa Liidu püsimine.

See kokkulepe tähendab aga ka, et suuri vastuolusid, diskussioone ja riigisiseseid dilemmasid tekitanud Lissaboni lepingusse tuleb lisada kaks lauset, seega lepingut muuta. Kuigi euroametnike hinnangul ei tohiks see uuesti rahvahääletusi ja kauplemist kaasa tuua, saame tuleva aasta jooksul siiski põnevuse, ent ka pisukese ärevusega teiste liikmesriikide reaktsioone jälgida.

Siiski, ärgu keegi arvaku, et kokku on lepitud abifondis, mida rahastavad Prantsusmaa ja Saksamaa. See oleks vale. Esiteks panustavad sellesse fondi kõik euroala riigid, ka Eesti.

Teiseks, tingimused, mille täitmisel tekib maksevõimetuks muutunud riikidel võimalus euroliidu päästefondist raha saada, saavad vähemalt esialgse plaani kohaselt olema tunduvalt karmimad kui näiteks Rahvusvahelise Valuutafondi omad. Viimaseid peetakse nii karmiks, et näiteks Iirimaa, olles küll abi möödapääsmatusest teadlik, puikles siiski märkimisväärselt,  enne kui abi vastu võttis.

Üleeile kokku lepitud stabiilsusmehhanism – nagu seda nimetatakse – on tugevalt Saksamaa nägu. See ei pane riigi maksevõimetuse puhul vastutust mitte ainult avalikule, vaid ka erasektorile. Tõsi, siia on jäetud teatav taganemisvõimalus – kas erasektor kannab riikide võlgade re­struktureerimise kulud, lepitakse kokku iga üksikjuhtumi puhul eraldi.

Erasektorile lisavastutuse panemine on mõnes mõttes loogiline – majandusbuumi veab ju enamasti erasektor. See omakorda tähendab riigi sekkumist määral, mis seniseid läänes omaksvõetud vabaturu tõekspidamisi arvestades on Euroopas üpris pretsedenditu.

Kuidas see kõik toimima hakkab, milline on mõju ja võimalikud tagajärjed, ei oska praegu täie kindlusega keegi öelda. Selline teadmatus tähendab omakorda, et finantsturgude jaoks on tegemist riskiga, mis kajastub maksimaalsena ka hindades.