Postimees 1918. aastal: kodaniku meelt!

Vaevalt oleme kunagi ärevamaid päivi elanud, kui nüüd. Seisukord, milles meie asume on tume, otse ettekujutamatu aga lähem olukord kuhu meie kohe sattuda võime.

Mis saab meist? Mis saab meie maast ja rahvast, mis meie rahva omavalitsustest jne. – need on küsimused, mis nagu põlev haav kõikide südames valutab, kellele Eesti saatus kallis.

Nüüd on kibe silmapilk, kus enam koht pole omavaheliselt hõõruda, vaid kus kõigil tarvis on külmavereliselt saatusele vastu minna.

Nagu meie enamlaste komissaride poolt nii väga varjul hoitud rahu tingimustest umbkaudu aimata võime, mõtleb Saksamaa meie Balti maid okupeerida.

Kõik rahvas pidagu meeles üht nõuet: olgem kohtumõistjate ees kõik üksmeelsed õiglased Eesti kodanikud – ilma isikliste arveteõiendamiste isuta. Mida rohkem meis ausat kodanikumeelt, seda kergemini kindlustame korra mõiste ka kõige valjemate korranõudjate silmis.

Teisest küljest on kodaniku tunnet iseäraldi tarvis meie maa lähema saatuse pärast. Meie maa omavalitsuse orgaanid peavad rahva poolt kindlat kõlblist tuge leidma, muidu varisevad nemad kokku.

Eesti rahvas, pidage meeles, et meie pikaajaline hariduseluline võitlus rahvuslise elu-õiguse eest, meie põlvest põlve edasi kantud tuliseim soov võimalusi leida ise oma elu juhtida ja valitseda ja meie revolutsiooniline iseseisvuse unistus silmapilgu jooksul pühitud võivad saada, kui meie nüüd oma kodaniku meeleaususe ja uhkuse tunde longu laseme.

Paendumata seljaga mehi on meile nüüd rohkem tarvis kui kunagi varem. Revolutsiooni teel võidetud maa omavalitsust peame kui üks mees kaitsma ja sõja teel sündinud väikerahvaste õiguste puutumatuse paleuse nimel peame oma maa saatuse määramiseks oma rahva üleüldist hääletamist kalliks pidama.

Meile ei ole osaks antud ilmapoliitika sõlmi lahti harutada, aga oma elamiseks võime siiski täie õigusega tegevad olla, kui meie iga tumeda tuleviku vastu astume mitte orjaliku alandusega, vaid iseteadliku kodaniku uhke tõsidusega.

Rasmus Kangro-Pool

23.02.1918